Molekulaarbioloog Siim Pauklin: sotsiaalne õiglus on 21. sajandi religioon

Molekulaarbioloog Siim Pauklin: sotsiaalne õiglus on 21. sajandi religioon

Oxfordi ülikooli molekulaarbioloog Siim Pauklin (Foto Postimees/erakogu)

Tehnoloogia, teaduse ja meditsiini arenguga on kristlus paaril viimasel sajandil taandunud, kuid asendatud autori sõnul millegi psühholoogiliselt sarnasega – ilmaliku religiooni või sektiga –, mille kohta võib tuua traditsioonilise religiooniga võrreldes märkimisväärseid paralleele, kirjutab postimees.ee arvamusküljel Oxfordi ülikooli molekulaarbioloog Siim Pauklin.

„Uus religioon peab sobituma tänapäeva postindustriaalse massikultuuri kassikullase pealiskaudsusega, tähelepanu lünklikkusega ning potjomkinliku näilisusega headusest ja õiglusest,“ kirjeldab teadlane. „Tulemuseks on sotsiaalne õiglus ehk 21. sajandi uus ilmalik religioon.“ Viimane lähtub Siim Pauklini sõnul teaduslikult absurdsest uskumusest, et inimesed on võrdselt võimekad.

Sotsiaalsel õigluse religiooni laiem võrdlemine traditsioonilise religiooniga on teadlase hinnangul asjakohane, sest vaatamata ideoloogilistele erinevustele on psühholoogilisel tasandil sarnasused märkimisväärsed. Järgnevalt toobki autor need erijooned välja.

Uue religiooni moraalne kompass ehk kümme käsku on Siim Pauklini sõnul järgnev:  1. Heteromehed on rõhujad ehk halvad. 2. Naised ja LGBTQ on ohvrid ehk head. 3. Valged on rõhujad ehk halvad. 4. Mustad, põlisameeriklased ja vähemusrahvused on ohvrid ehk head. 5. Loodusteadused, loogilisus ja ratsionaalsus on rõhumise vahend ehk halb. 6. Relativism ja faktide erinev interpreteeritavus on võimestav ja hea. 7. Konservatism ja kristlus on rõhujad ehk halvad. 8. Progressivism ja islam on ohvrid ehk head. 9. Inimliik on rõhuja ehk halb. 10. Loodus on ekspluateerimise ohver ehk hea.

Sotsiaalse õigluse religiooni puhul on samuti keskmes pärispatu mõiste, kuid ilmaliku religiooni puhul on selle kandjad valge rassi esindajad. Autor osutab, et eestlaste puhul on ilmnenud kitsaskoht – nimelt ei ole siinmail õnnestunud valgesuse pärispattu ja kolonialiseerimise süüd eriti selgeks teha.

Sarnasteks religioonile nimetab Pauklin ka patukahetsuse rituaali ja pihtimise fenomeni, mida on praktiseerinud näiteks suunamudijad sotsiaalmeedias. Tasuna paradiisi pääsemist ei ole, kuid see-eest on võimalik säilitada oma luksuslikku elustiili, kuulutada oma vooruslikkust ja uskmatuid avalikult hukka mõista. Sektile omaselt on esindatud ka kindlad dogmad ja tabuteemad, samuti ootab pühaduserüvetamise eest karistus.

Siim Pauklin peab positiivseks, et kristlus on sajandite jooksul läbi teinud reforme. Ilmaliku sotsiaalse õigluse religioon tundub aga autori arvates olevat jõudnud just sõjakasse „alista, alluta ja laiene“ faasi, mistõttu ilma reformatsioonita teeb see veel mõnda aega kahju, pakkumata midagi väärtuslikku.


Loe lähemalt:

Meeldib 1

Lisa kommentaar