Noorim hingehoiutelefonile helistaja on vaid 8-aastane

Saatesarja “Taevas tuleb appi! Vaatlusi maailmale ristiinimese seisukohalt” kõneles EELK Usuteaduse Instituudi Tartu Teoloogiaakadeemia juhataja, õp Siimon Haameriga Põlva Maarja koguduse õpetaja Toomas Nigola. Saate teemaks olid ööpäevaringselt töötava hingehoiutelefoni 116 123 tegemised.

Hingehoiutelefonist oli veebisaates juttu vahetult peale selle käivitamist möödunud aasta juunikuus. Seekord rääkis ettevõtmise koordinaator Siimon Haa­mer sellest, milliste probleemidega inimesed pöörduvad, kes kõige enam abi vajavad ja sellestki, kuidas läheb abi andjatel endil.

Koroonapandeemia muutunud oludes hakkamasaamine ja sunnitud üksindus on paljudele inimestele raske taluda. Põhjused, miks hingeabitelefonile helistatakse, on eelkõige ärevus (umbes 18% helistajatest), loomulike kontaktide ja suhtluse puudus (14%), üksindus ja tõrjutus (14%), kuid märkimisväärsel osal helistajatest on mure veelgi tõsisem. Eksistentsiaalsete küsimuste tõttu helistajaid on 8% ja suitsiidsete mõtetega pöördujaid samuti 8%.

Helistajaid ja nende muresid on üsna erinevaid

Siimon Haamer lükkab ümber eelarvamuse, nagu helistataks kristliku organisatsiooni juurde loodud hingehoiutelefonile religiooniteemaliste küsimustega. Selliseid helistajaid on tema sõnul vaid 5%. Hingetuge vajavad mehed naistest isegi enam – neid on helistajate seas 52%.

Kõige enam helistajaid on vanuses 50-59% (29%), järgneb vanusegrupp 60-69 (17%). Helistajate seas on ka lapsi ja noori. Vanuserühmas 11-17 on vastu võetud 8 kõnet ja alla 10-aastastelt 4 kõnet. Kõige noorem telefonile helistaja on olnud vaid 8-aastane. Üldiselt on info hingehoiutelefoni kohta on sotsiaaltöötajate kaudu väga hästi levinud, hindab Haamer.  

Abi andjate töö telefonitsi suheldes teeb keeruliseks just see, et inimest pole võimalik näha näost näkku, selgitab vaimulik. Nii on raske tõlgendada vestlusesse tekkinud pause, mõnikord kõne katkeb või katkestatakse, mõnel eriti keerulisel juhul, kui inimesel on mõttes endalt elu võtta, ei saagi hingehoidja vajalikku abi anda ja tuleb kaasata Häirekeskus.

Siimon Haamer tõdeb, et inimesel on vaja oma mõtetest kellegagi rääkida. Kahtlemata on pandeemia neid võimalusi palju piiranud, kuid sarnased probleemid on paljudel helistajatel ka ilma sunnitud piiranguteta – pole lihtsalt kellegagi rääkida, on üksindustunne ja suhtlemispuudus. Sellised inimesed võiksid rääkida lõputult, tõdeb hingehoidja. Vaja on aga aidata võimalikult paljusid ning võib juhtuda, et järgmine helistaja vajab abi viivitamatult.

Hingehoidjad on ka ise hoitud

Hingehoidja peab mõnikord olema ka see, kelle peale kogu oma pahameel, mured ja äng välja elatakse. Solvangud ja koguni ähvardused hingehoidjate aadressil on sagedased. Selline tööpinge nõuab abi andjalt väga palju – nii isikuomaduste mõttes kui ka vastavat väljaõpet. Haameri sõnul on kõik telefonil vastavad hingehoidjad läbinud põhjaliku kursuse ja saanud EELK Usuteaduse Instituudi Teoloogia Akadeemiast hingehoidja diplomi.

Toomas Nigola uuris, kuidas on selles keerulises töös hingehoidjate endi hinged hoitud. Siimon Haamer selgitas, et töötajatele on võimaldatud igakuine supervisioon, kuid selle saab ka eraviisiliselt kokku leppida.

Hingehoiutelefonil annab abi praegu 11 inimest üle Eesti, kuid võrgustikus on kokku 60 inimest, kes on samuti vajadusel valmis seda tööd tegema. Lisaks abitelefonidele on hingehoidjad väga oodatud ka hooldekodudes ja grupi- ning individuaalnõustajatena.

116 123

17. juunil tööd alustanud hingehoiutelefon numbriga 116 123 on emotsionaalse toe telefonina tuntud üle Euroopa. Vajadus abitelefoni järgi Eestis kasvas eelkõige välja pandeemiakriisist. Idee üks algatajaid oli Häirekeskus. Nimelt oli haiguspuhangu tõttu tekkinud kriisis hakanud keskusesse tulema palju kõnesid probleemidega, mis sealsete töötajate tegevusvaldkonda ei kuulu. Samas ei olnud meil ühtki ööpäevaringselt avatud telegoni, mis inimest nende hingehädades aitaks.

Hingehoiutelefoni käivitati kiiresti – umbes poolteise kuuga alates põhimõttelisest otsusest aprilli teises pooles kuni vajalike kooskõlastuste ja telefoniliini avamiseni. Võimalikuks sai see tänu EELK Usuteaduse Instituudi Tartu Teoloogiaakadeemiale, mis on hingehoidjate koolitamisega tegelenud juba pea 30 aastat.

Riigipoolne algatus toetus senisele koostöökogemusele kirikuga, kes on olnud ühistes ettevõtmistes usaldusväärne partner. Inimeste jaoks olulise teenuse käivitamisele aitas otseselt kaasa möödunud aasta alguses sotsiaalministeeriumi juurde loodud kaplanaat, mille üheks ülesandeks sai ka hingehoidjate töö koordineerimine. Selle raames käivitati ka hingehoiutelefon.

Praegusel ajal nii vajalikku hingehoiuteenust saab ka toetada. Raha telefoni enda käigushoidmiseks siiski ei koguta, sest selle teenuse eest tasub täies ulatuses riik sotsiaalministeeriumi kaudu. Küll aga kutsub Tartu Teoloogiaakadeemia juht toetama hingehoidjaid endid, et nad terveks jääksid ja ka pikas perspektiivis suudaksid oma tänuväärset tööd teha – ehk siis rahalist tuge vajavad hingehoidjate supervisioon ja edasine koolitamine.

Täpsemat infot nii hingehoiutöö kui toetamisvõimaluste kohta saab koos hingehoiutelefoniga käivitatud kodulehelt hingehoid.ee.

Meeldib 1

Lisa kommentaar