Vastastikune austus ja üksteisest hoolimine tagabki koroonareeglite järgimise parimal viisil, kirjutab ERRi uudisteportaalis ilmunud arvamusartiklis sotsiaalministeeriumi peakaplan Ove Sander.

Peakaplan nendib, et ükskõik kui kompetentsed ja proportsionaalsed otsused piirangute puhul poleks, jääb ikkagi lahtiseks, kas piiranguid järgitakse või peetakse neid juba nende vastuvõtmise hetkel millekski, mille täitmisesse ei soovita eriti panustada. “Koroona-aasta väsimus ja roidumus ongi paljuski seotud sellega, et me ei suuda näha selle lõppu,” toob Ove Sander välja ka ühe põhjuse.

Vaimulik keskendub oma arvamusloos sellele, mis aitaks ja motiveeriks inimesi piiranguid järgima, et väheneks haigestunute arv ja tekiks võimalus peagi pöörduda normaalse elukorralduse juurde, mille kvaliteet ja perspektiiv oleks kõrgem ja avaram võrreldes koroonaeelse ajaga.

Ühe olulise motivatsioonitegurina märgib Ove Sander kommunikatsiooni ja seda mitte seoses sõnumite selguse ja põhjendatusega, vaid tundega, mida need sõnumid tekitavad. Loo autor on seisukohal, et keelde ja piiranguid saab esitada ka elujaatavamalt. „Ikka selleks, et mõista nende olulisust ja saada aru, et need ongi tehtud meie jaoks ja soovivad meile head,“ selgitab Sander. Negatiivsete tagajärgede värvika esitamise asemel soovitab ta selgitada inimesele tema rolli riskide vältimisel.

Koroonapiirangutega kaasnev tasuks aga enda jaoks ümber mõtestada. Nii näiteks ei pea kaugtööle jäämine Ove Sanderi sõnul ilmtingimata tähendama ajatut vangistust koduseinte vahel, vaid selle asemel võimalusi oma isiksuse arendamiseks, peresuhete tihendamiseks ja jalutuskäikudeks metsa või mere äärde.

Oluliseks peab loo autor ka eesmärgi ajalist positsioneeritust. „On ilmne, et kui see jääb mägede taha, siis pole meil jõudu isegi mäealamini jõudmiseks,“ ütleb Sander ja meenutab, et vaktsiinid kuulutavad meile koroonaajastu lõppemist, millest ei lahuta meid igavik. „Teadvustamine, et me ei pea jääma igavesti pingutama ja ebameeldivate piirangute haardesse, lisab meile vajaminevat jõudu,“ on ta kindel ja teeb ettepaneku: „Võtame endale tõsise pingutuse kestuseks kevadet kuulutava märtsikuu ja eesmärgiks pidada ülestõusmispühi kirikus, ja me näeme kindlasti positiivseid tulemusi.“

Märtsikuu ise on aga paastukuu, mis oma olemuselt võiks väga hästi sobituda mõtetega enese kokku võtmisest ja mobiliseerimisest nii üksikult kui ka ühiskonnana, ütleb Sander. „Kui inimene paastub, siis ta teeb seda samuti mingil eesmärgil, nt et olla valmis ja vastuvõtlik ülestõusmispühade rõõmule.“

Paastumise sügavaimaks sisuks ja mõõdupuuks ei ole ainult inimene ise, märgib Sander. „Loomulikult teeb paastumine meid endidki paremaks, avab vaimsele elule ja Jumalale, kuid samal ajal on see paremaks saamine just paremaks saamine kaasinimese jaoks. Oma pere, töökaaslaste, õieti kõigi jaoks, kellega me kokku puutume.“

Vaimulik nõustub metropoliit Stefanusega, kes kaitsesüsti saades ütles, et “vaktsineerimine on teisi hoidev tegu.” Nii saab meie õiguste ja vabaduste piiramine ja ka ohvrite toomine võitluses koroonaviirusega selge positiivse tähenduse kui armastuse tegu ligimese heaks. Sander lisab: „Samale armastusele kutsus meid peapiiskop Urmas Viilma iseseisvuspäeva jutluses, armastusele, mis ei tee üksteisele kurja ning et meie elu sisuks ongi armastuse ja headuse võla tasumine üksteisele.“

Armastus, hoolimine ja lahke meel on tõhusaimaks ravimiks tervele meie koroonast väsinud ja vaimse tervisega maadlevale ühiskonnale, on Ove Sander kindel: „Armastus teeb koroonaajalgi imesid. Kus on ligimesearmastust, seal on lugupidamine ja vastutustunne. Vastastikune austus ja üksteisest hoolimine tagabki koroonareeglite järgimise parimal viisil.“

Loe lisa:

• Ove Sander: piirangutest ja paastumisest, err.ee 07.03.2021