Sotsisaalministeeriumi peakaplan Ove Sander on vaktsineerimisteemaliste arutelude ja otsuste juures igal päeval. Oma arvamusartiklis käsitleb ta vaktsineerimisteemat kahest aspektist: inimeste tervise seisukohast ja selle teema eetilist külge vaatleva vaimulikuna. 

Sotsiaalministeeriumi peakaplan Ove Sander iseloomustab praegust olukorda: „Elame hetkel Covidi osas mitte just kõige paremas ajas, kus meie numbrid on kahjuks tõusmas ning kehtestatud on uued piirangud. Nagu ikka, ühtede jaoks on need liialt leebed, teiste arvates poleks neidki tarvis olnud. Tervise vaates on loomulikult kõige parem mõneks ajaks kogu ühiskond lukku keerata, kuid õigus on samuti minister Kiigel, kes on öelnud, et „ühiskonna sulgemisel on ränk hind ja see saab olla vaid ajutine meede“.“

„Ministeeriumi seisukoht on ühene, et vaktsineerimine on  väga vajalik, samas on see vabatahtlik ja inimese enda otsustada,“ ütleb Ove Sander. Peakaplanina toetab ta enda sõnul kindlasti vaktsineerimist, eriti siis, kui tehakse eesliini tööd või kuulutakse riskirühma või/ja on olemas selliseid haigusi ja näidustusi, mille olemasolul võib koroonahaiguse läbipõdemine kujuneda väga raskeks või isegi letaalseks. Samuti tuleb tajuda, et vaktsineerimata jätmine võib kujutada tõsist ohtu teiste inimeste elule ja tervisele. Sander toob näiteks hooldekodude töötajad, kelle vaktsineerimata jätmine on suureks riskiks hooldekodude elanikele. Ta lisab, et teda puudutas väga, kui metropoliit Stefanus ütles enda kaitsesüsti järel, et „vaktsineerimine on teisi hoidev tegu“ ja lisas, et „see kaitseb nii mind kui ka kõiki neid, kes mind ümbritsevad.“

Soovituste andja seab end meditsiinitöötaja rolli

Ove Sanderi sõnul pole vähetähtis ka see, et oleme liialt lähedale jõudnud meie haiglate tavapärase toimimise piirile, vaatamata sellele, et seda piiri on vahepeal õnnestunud natukene kõrgemale tõsta. Just vaktsineerimine aitab hoida meditsiinisüsteemi toimimas. See ei päästa ainult Covid-haigeid, vaid ka teisi tõsiste, eriti onkoloogiliste diagnoosidega inimeste elusid. „Täna on meil olemas konkreetsed andmed selle kohta, et tänu vaktsineerimisele on meditsiinitöötajate haigestumine oluliselt vähenenud, mis tähendab ka haiglakollete vähenemist ning on tugevat alust arvata, et vaktsineerimine on hakanud positiivset mõju avaldama ka juba hooldekodudes,“ lisab ta.   

„Peamine vaktsineerimise vastunäidustus on ikkagi meditsiiniline, nt mõne aja eest juhtunud traagika Norras,“ ütleb Ove Sander. Tema sõnul sõltub vaktsiini meditsiiniline mõju väga paljudest asjaoludest, alates inimese tervislikust olukorrast ja lõpetades tema eaga ning loomulikult on küsimus ka vastava vaktsiini spetsiifikas. „Selle kohta, millised võivad olla vaktsineerimise kaugemad  mõjud või milliseks kujuneb haiguse seis lähiaastatel, sh mutatsioonid, puudubki täna aus ja lõplik vastus,“ lisab ta. EELK kirikuvalitsuse liikmena põhjendab Sander, et see oli ka põhjuseks, miks kirikuvalitsus ei andnud soovitust teha vaimulikest vaktsiinidele eestkõnelejad, küll aga andis soovituse, et vaimulik ei tohiks mõjutada inimest hoiduma vaktsineerimisest.   Selliste soovituste andmine peaks jääma ikka meditsiinitöötajatele, leiab ta. „Peakaplanina mulle muidugi meeldinuks, kui oleksime võtnud kirikuna tugevama seisukoha vaktsiinide toetuseks, kuid saan ka aru, et erinevatel põhjustel oleks see problemaatiline,“ ütleb Sander.

Vaktsiini koostis ja eetiline dilemma  

Kirikuõpetajate seas on tekitanud küsimusi, kas on eetiline soovitada koguduseliikmete vaktsineerimist, kui vaktsiini valmistamisel on kasutatud abordist saadud rakke.  Ove Sander kommenteerib: „See teema on väga keerukas ning kuivõrd ma ei ole molekulaarbioloog ega bioeetik, siis on mul raske siin siduvalt kaasa rääkida. Me teame, et siin on erinevaid seoseid aborteeritud loodetega, kuid nt me ei tea seda, kas palju kõneainet pakkunud rakukultuuri HEK 293 loomisel kasutati loodet, mis oli saadud kunstliku või spontaanse abordi teel. Seega väita, et AstraZeneca vaktsiin on seotud kunstlikult aborteeritud lootest võetud neerurakkudega – seda ei saa 100% öelda, loomulikult ei saa väita ka vastupidist. Ent veelgi olulisem on see, millele on tähelepanu juhtinud mitmed Eesti juhtivad viroloogid, nt prof Lutsar, et need seosed on väga kaudsed, sest edaspidine rakkude paljundamine on toimunud ikkagi laboratoorselt. Ja vähetähtis pole seegi, et kui me muutume väga printsipiaalseteks, siis peaksime loobuma ka paljudest tänasel päeval kasutatavatest arstimitest, mille arendamisel on kasutatud sama rakukultuuri. Ma kahtlen, kas oleksime selleks valmis.“

Samas peab peakaplan märkimisväärseks Ameerika Roomakatoliku piiskoppide konverentsi all tegutseva sekretariaadi seisukohta, et nad ei näe selliseid probleeme, mis võiksid olla kristlastele takistuseks vaktsineerimisele, et me ei saaks seda teha puhta südametunnistusega. Ta lisab paar tsitaati, mis peaksid olema igati rakendatavad ka evangeelsete kristlaste juures:

– Arvestades, et COVID-19 viirus võib põhjustada tõsiseid terviseriske, võib moraalselt aktsepteerida vaktsiini saamist, mis kasutab abordist saadud rakke, kui puuduvad muud kättesaadavad vaktsiinid. Kui on võimalik valida COVID-19 vaktsiinide hulgast, tuleb valida vaktsiin, mis on kõige vähem seotud abordist pärinevate rakkudega. Sellised valikud ei pruugi siiski olla võimalikud, eriti vaktsiinide levitamise varajases staadiumis. Sel juhul võib igaüks minemata vastuollu südametunnistusega saada ükskõik millist kliiniliselt soovitatud vaktsiini, olles kindel, et selliste vaktsiinide saamine ei seo teda ebamoraalselt abordiga.

 – Vaktsineerimine ei ole reeglina moraalne kohustus ja seetõttu peab see olema vabatahtlik. Eetilisest vaatenurgast sõltub vaktsineerimise moraal igal juhul mitte ainult enda tervise kaitsmise kohustusest, vaid ka kohustusest taotleda üldist hüve. Muude vahendite puudumisel epideemia peatamiseks või isegi ärahoidmiseks võib vaktsineerimine edendada üldist hüve, eriti selleks, et kaitsta kõige nõrgemaid ühiskonna liikmeid. Selleks, et vaktsiin oleks tõhus ühiskonna kaitsmisel, tuleb enamik inimesi vaktsineerida, et murda haiguse leviku ahel inimeselt inimesele kogu ühiskonnas. Vaktsineerimisest keeldujad peavad tegema kõik endast oleneva, rakendades kõiki vajalikke ettevaatusabinõusid, et vältida nakkustekitajate edasikandjateks muutumist. Eelkõige peavad nad vältima nende tervise ohtu seadmist, keda ei saa meditsiinilistel või muudel põhjustel vaktsineerida ja kes on kõige haavatavamad.

Haiguse ennetamine on kõige olulisem

„Vaktsiinid on head, aga nende efekt ilmneb alles mõne aja pärast,“ nendib Ove Sander. Seni tuleb püüda jõudumööda haigestumist ennetada: „Tuleb järgida neid tuhandeid kordi korratuid põhimõtteid – mask, kätepesu, distantsihoidmine ja kontaktide vähendamine. Kirikukontekstis peaks igal juhul vältima koorilaulu ja puhkpilliorkestreid, aga peaks ka jälgima, et kui lauldakse koraale, oleksid maskid jätkuvalt ees. Tallinna oludes on probleeme olnud ka matustel, kus inimesed ei kanna maske, ega hoia distantsi. Siin saame vaimulikena inimesi juhendada,“ toob ta näiteid.

Kristlasena soovitab Sander usaldada samuti palve ja paastumise väge: „Loomulikult ja eelkõige  tuleb meil palvetada, paastuda ja meelt parandada – räägin seda loomulikult eelkõige iseendale – et Issand halastaks meie peale ja heidaks meile oma armu. Aga mis ka iganes ei juhtuks või milliseks olukord ei kujuneks, oleme alati Kristuse armastavates, õnnistavates ja hoidvates kätes. Tema käed õnnistavad meie maist rännuteed ja annavad meile rahu siit ilmast tulevasse astumisel, nõnda nagu Ta seda meile oma armust ühel päeval kingib.“

2