Peapiiskop Urmas Viilma: Olukorrast kirikus

EELK peapiiskop Urmas Viilma pidas kirikukogu ees iga-aastase ettekande „Olukorrast kirikus“, milles vaatas tagasi kiriku möödunud aasta käekäigule ning tõstatas küsimusi, mis puudutavad EELK vaimulikku elu, liikmeskonda, jumalateenistuslikku ühtsust, noorte kaasamist ja kiriku kohalolu ühiskonnas.

Ettekande keskmes on ülestõusmisaja lootusest lähtuv üleskutse jääda kindlaks Kristusele ka ajal, mil statistika, ühiskondlik rahutus ja kirikusisesed pinged võivad muuta meele murelikuks. Peapiiskop rõhutab, et kiriku vaevanägemine Issandas ei ole tühine ning et EELK tulevik sõltub kogu Kristuse ihu ühisest vastutusest, palvest, kuulutusest ja osadusest.

Avaldame ettekande täismahus, et kiriku liikmed, koguduste töötegijad ja kõik huvilised saaksid kaasa mõelda, kuidas olla 21. sajandi Eestis kirikuna ustav oma kutsumusele ning nähtav evangeeliumi tunnistaja oma rahva keskel.

Olukorrast kirikus

Austatud kirikukogu!
Armsad õed ja vennad Kristuses!

Elame ülestõusmisajas. See ei ole ainult liturgiline kontekst, mille annab meile kirikuaasta, vaid vaimulik lähtekoht kõigele sellele, mida me kirikuna teema, otsustame või ütleme. Apostel Paulus kirjutab korintlastele: „Niisiis, mu armsad vennad, olge kindlad, kõigutamatud ning ikka innukad Issanda töös, teades, et teie vaevanägemine Issandas ei ole tühine.“ (1Kr 15:58) Need sõnad sobivad hästi saatma meie tänast arutelu. Meie vaevanägemine Issandas ei ole tühine ka siis, kui numbrid eelarves või statistika kiriku tegevuses võib muuta meele murelikuks. Meie vaevanägemine ei ole tühine ka siis, kui ühiskonnas on rahutus. Rahutus, mis kandub ka kirikusse, isegi kui sellel pole ratsionaalset alust.

Oma igakevadises ettekandes „Olukorrast kirikus“ vaatan peapiiskopina tagasi eelmisele aastale, kuid pühendan tähelepanu pisut ka sellele, mis ees ootab. Minu ettekanne ei ole kunagi olnud aruanne sellest, mis kirikus on tehtud, vaid pigem peeglisse vaatamine. Keegi ei vaata peeglisse enamasti selleks, et sealt vastu vaatavat isikut hukka mõista, vaid pigem selleks, et näha, millega võib olla rahul, või mis vajab korda seadmist. Pihipeegel aitab ka kaasa meeleparanduseks ning annab põhjuse tänuks.

Äratav statistika

Alustan statistikast. Numbrid ei ole küll kunagi kiriku elu südameks, kuid nad näitavad omal kombel, kuidas kiriku süda lööb. Kiriku südameks Kristus – Tema kohalolu sõnas ja sakramendis, palves ja osaduses, armastuses ja teenimises. See on evangeelium, mida peame kuulutama ja elama ka ise tõeks. Statistika aitabki meil pisut paremini tajuda, kas evangeelium jõuab inimesteni, kas inimesed püsivad kiriku osaduses ning kas meie koguduste töö on ka kuidagi nähtav ja mõõdetav.

Koguduste aruannetest selgub, et EELK ristitud liikmete arv oli 2025. aastal 151 492 inimest. 2015. aastal oli see 159 816 inimest. See tähendab, et kümne/üheteistkümne aastaga on vähenemine 8 324 inimest ehk 5,2%. See langus on tõsine, kuid veel tõsisem on annetajaliikmete arvu langus. 29 022 liikmelt 2015. aastal 20 180 liikmele 2025. aastal (vähenemine 8 842) tähendab 30,5% vähenemist. Kui üldine liikmeskonna vähenemine võib kõneleda näiteks rahvastiku, üleüldise kuuluvustunde ja ka kirikliku identiteedi muutumisest, siis annetajaliikmete vähenemine kõneleb inimeste kogudusliku eluga kandepinna nõrgenemisest.

Annetajaliige ei ole ainult inimene, kes teeb ülekande või poetab oma annetuse korjanduskasti. Ta on inimene, kes tunneb, et kirik on tema kodukirik, kogudus on tema vaimulik kodu ja ta ise on selle pere liige, kes konkreetses pühakojas koos käib. Kui annetajaliikmete arv kestlikult väheneb, väheneb mitte ainult liikmete rahaline tugi, vaid ka nende inimeste hulk, kes tajuvad ja jagavad vastutust oma kodukoguduse eest. Annetajaliikmete vähenemist ei saa lahendada ainult üleskutsega rohkem annetada. Siis oleks see probleem juba lahendatud, sest küllap tuletavad koguduste vaimulikud seda oma liikmetele pidevalt meelde. Küsimus on palju sügavam: kuidas aidata inimesel mõista, et kiriku liikmeks olemine ei tähenda ainult perekonna traditsiooni jätkamist, vaid isiklikku osadust Kristusega ja kõigi ülejäänud liikmetega selles ihus.

Kiriku talituste näitajad kinnitavad paraku annetajaliikmetega sarnast trendi. Ristitute arv on langenud 2015. aasta 1964 inimeselt 2025. aastal 1 156 inimeseni. Konfirmeeritute arv on vähenenud 1 404-lt 1 072-le. Siiski on siin oluline tähele panna, et viimastel aastatel on olnud ka mõningast taastumist: 2023. aastal oli ristitute arv 1004, 2024. aastal 1040 ja 2025. aastal 1156. Kolme aasta tõus 152 ristitu võrra. Sama trendi järgib konfirmeeritute arv, keda oli 2023. aastal 851, 2024. aastal 955 ja 2025. aastal juba 1072. Tõus kolme aastaga 221 konfirmeeritu võrra. Ma ei julge seda veel pidada pöördeks, kuid siiski on tunda õhus kevadet.

Laulatatud paaride arv on langenud 365 paari pealt 2025. aastal 180 paarini 2025. aastal ning registreeritud paaride arv 261 pealt 2015. aastal 118 paarini 2025. aastal. Need numbrid peegeldavad küllap ka kogu ühiskonna muutunud arusaamast abielust, perest ja pühendumisest. Siin ei saa aga minu hinnangul olla kirik üksnes ühiskonna suunas näpuga vibutaja. Kui jõuame oma aruteludega kirikus nii kaugele, et kõneleme abielust, peame endalt küsima, kuidas kuulutada abielust kui Jumala poolt asutatud ja õnnistatud liidust nii, et see ei kõlaks ainult moraalse manitsusena, vaid rõõmsa sõnumina ustavusest, vastutusest, armastusest ja perekonnaelu kandvast kutsumusest. Siiski, ka laulatuste ja registreeritute arvud on pööranud suuna pisut ülespoole: 172 laulatatud paarilt 2023. aastal 180 paarini ja 100 registreeritud paarilt 2023. aastal 118 paarini 2025. aastal.

Maetute arv on vahemikus 2015-2025 langenud 2 715 lahkunult 2 298 lahkunule (langus 417). Ka see näitaja peegeldab osaliselt demograafilisi muutusi, kuid ka kirikliku sideme nõrgenemist peredes, kes oma lähedaste matust korraldavad. Siiski on matus sageli üks viimaseid kohti, kus kirikul on võimalus kõnetada neid, kes ise enam kirikus ei käi. Iga matus võib olla misjoneeriva loomuga, kui see toimub väärikalt, lootusrikkalt ja Kristuse ülestõusmise sõnumit kandes.

Armulaualiste arv on langenud kümnendiga 149 052 inimeselt 128 246 inimesele (langus 20 806). Ka kõikide teenistuste üldarv on samal vahemikus 2015-2025 vähenenud 16 978 teenistuselt 13 968 teenistusele (vähenemine 3 010) ning teenistustel osalejate koguarv 788 242 inimeselt 722 812 inimesele (vähenemine 65 430). Pandeemia-aastate mõju on siin jätkuvalt nähtav. Mõned inimesed kadusid kirikupingist ajutiselt, mõned püsivamalt. Mõnele sai ekraani kaudu osalemine sillaks tagasi kirikusse, teise jaoks aga asendas veebiteenistus kirikus käimise. Meil tuleb oma liikmetele üha uuesti meelde tuletada, et kristlik osadus ei ole ainult sõnumi kuulamine distantsilt, vaid Kristuse ihus reaalne osalemine.

Laste- ja noorsootöö arvud on kõige valusamad. Lastetöös regulaarselt osalenud laste arv on langenud 2015-2025 vahemikus 2 862 lapselt 1 103 lapsele (vähenemine 1 759). Noorsootöös regulaarselt osalenute arv on langenud viimase kümnendiga 1 006 noorelt kõigest 269 nooreni (langus 737). Need numbrid tõstatavad valusalt ausa küsimus meie tuleviku kohta. Kui laps ei kuule kodus ega koguduses palvet, kui ta ei õpi tundma pühakirja, kui ta ei koge kirikut turvalise ja rõõmsate kohtumiste paigana, siis ei saa me eeldada, et ta täiskasvanuna leiab ta iseenesest tee kogudusse.

Samas on kergeid lootustandvaid märke. Kui noori oli koguduste juhtorganites 2020. aastal 23, siis 2025. aastal juba 43. See on väike muutus, kuid siiski väga oluline märk võimalikust aktiivsemast noorte panusest oma koguduse ellu. Küsimus ei ole ju ainult selles, kas kirik vajab tulevikus noori, vaid selles, kas noored kogevad juba täna seda, et kirik neid vajab.

Muusikatöö näitab rõõmustavat vastupidavust. Muusikatöös osalejate arv on kümne aastaga langenud vaid mõõdukalt, 2 213 osaleja pealt 2 069 osalejani (vähenemine 118). Muusikakollektiivide arv on vähenenud vahemikus 2025-2025 151 kollektiivilt 111 muusikakollektiivini. Samas on aga kasvanud aastatel 2020–2025 kontsertide arv 1 019 kontserdilt 1563 kontserdini. See kinnitab, et meie kirikud on jätkuvalt olulised kultuurikandjad. Kuid ka siin tuleb küsida, kas kontsert kirikus juhatab inimest ainult hea akustika juurde või ka pühaduse kogemuse juurde?

Vabatahtlike arv on püsinud suhteliselt stabiilne ja kõrge: 2015. aastal 5 206 vabatahtlikku ja 2025. aastal pisut vähem 4 933 (vähenemine 273). See on suur Jumala armu märk. Meie kogudused seisavad paljuski inimeste nähtamatu töö najal: kirikukohvi keetjad, lillede toojad, küttepuude ladujad, pühapäevakooli õpetajad, koorilauljad, juhatuse liikmed, koristajad, organistid, kirikuvahid, abilised, annetajad ja eestpalvetajad. Sageli paistab kiriku ametlik nägu vaimuliku kaudu, kuid koguduse tegelik kandepind on palju laiem ning selle eest tuleb tänada.

Kogudusi teenivate vaimulike arv on aastatel 2021–2025 langenud 225 vaimulikult 212 vainulikuni. See ei ole järsk kukkumine, kuid suund on selge. Koos annetajaliikmete vähenemise, koguduste majandusliku surve ja vaimulike töökoormusega moodustab see küsimuste ringi, millest ei saa mööda vaadata. Meie vaimulikud vajavad tuge, väärikat tasustamist, vaimulikku osadust ja võimalust teenida nii, et nad ise läbi ei põleks. Kui karjane on väsinud, märkab kari seda. Kui karjane jääb üksi, jääb omaette või üksi ka kogudus.

Kiriku ühtsus kui vaimulik ülesanne

Kõiki neid numbreid vaadates tekib küsimus, kuidas hoida kiriku ühtsust ajal, mil nii ühiskond kui ka kirik ise kipuvad killustuma? Ühtsus kirikus ei tähenda ühetaolisust ega kaugeltki seda, et kõik kogudused peaksid kaotama oma kohaliku näo või ajaloolise mälu. Ühtsus tähendab, et me tunneme end ühe kirikuna, ühe Kristuse ihuna, ühe õpetuse ja ühe missiooni kandjatena.

Augsburgi usutunnistus ütleb, et kirik on „kõigi usklike kogu, kus evangeeliumi puhtalt kuulutatakse ja pühi sakramente evangeeliumikohaselt toimetatakse“ (AU, artikkel VII). Samas lisab usutunnistus, et „Kristliku kiriku tõelise ühtsuse jaoks piisab sellest, et seal üksmeelselt ja õiges arusaamises evangeeliumi kuulutatakse ning Jumala Sõna kohaselt sakramente jagatakse“. See on luterliku kirikukäsituse keskne mõõdupuu. Me ei pea kõikides tavades ja arusaamades olema identsed. Kuid me ei saa olla üks kirik siis, kui evangeeliumi kuulutamine ja sakramentide talitamine muutuvad igaühe isiklikuks projektiks.

Just seepärast on oluline rääkida ka ühtlustatud jumalateenistuse korrast. Piiskoplik nõukogu otsustas 17. veebruaril 2025 kehtestada uuest kirikuaastast ehk eelmise aasta esimesest advendist EELK-s korraliste jumalateenistuste – missa ja sõnajumalateenistuse – ühtlustatud korrad. See otsus sündis vajadusest tugevdada meie nähtavat ühtsust ühises jumalateenistuses, mis on kiriku elu kese.

Ma mõistan väga hästi, et liturgia puudutab inimesi sügavalt, sest jumalateenistuse läbiviimise kord ei ole ainult üks tekst paberil. Kui harjumuspärane jumalateenistuse kord muutub, siis puudutatakse sellega midagi väga isiklikku. Seepärast on õige, et liturgilisi muudatusi tuleb rakendada kannatlikult, selle muutmise vajadust seletades ja õpetades, üksteist kuulates ja aidates. Seda me oleme ka teinud – tänaseks on jumalateenistuse korra ühtlustamise otsusest kulunud juba enam kui aasta.

Just eeltsiteeritud Augsburgi usutunnistuse artiklile viidates tuleb tõdeda, et kui kirik tahab olla kirik ja toimida ühtsena, ei saa iga kogudus, iga vaimulik, iga muusik või ka mõni ilmik otsustada üksi, milline on EELK ehk terve kiriku jumalateenistus. See peab olema kollektiivne ja ühine, samas legitiimne otsus. Kui see otsus on tehtud, kehtib see kogu kirikus, sest liturgia ei ole erahuvi, vaid kiriku ühine ja üksmeelne tunnistus sellest, kuidas me teenime Issanda päeval Jumalat ja Kristus teenib meid. See kehtib ühtviisi nii agenda kui käsiraamatu, nagu ka ühtlustatud jumalateenistuse korra kohta. Keegi meist ei saa reserveerida endale ühe korra kasutamise privileegi, kui kirik ühiselt on otsustanud teisiti – sest see liturgia kuulub kirikule. Kõik, kes väärtustavad kiriku ühtsust järgivad seda. Küsimus on, kas see vaimulik harjutus on meile kirikuna jõukohane?

Sama puudutab teoloogilist arutelu, millega oleme kirikus alustanud. EELK teoloogilise arutelu strateegia aastateks 2024–2029 koostati olukorras, kus kirikus sagenesid vastandumised teemadel, mis on põhjustanud viimastel aastatel lahkarvamusi ja lõhestumist Eesti ühiskonnas laiemalt. See strateegia ei ole kirikuvalitsuse või piiskoppide salajane mehhanism kiriku õpetuse muutmiseks. Selle strateegia eesmärgiks on tekitada turvaline aruteluruum meie kiriku õpetuse ja usutunnistuse raamistikus, kus keerulisi küsimusi ei lükata lihtsalt ukse taha, vaid tuuakse Kristuse palge ette.

Olen mõistnud, et selle arutelu puhul kardetakse, et see algab kuulamisest ja lõpeb õpetuse muutmisega. On väljendatud arvamust, et kui kirik hakkab arutama keerulisi küsimusi, on ta juba loobunud tõest. Tean, et need hirmud on päriselt olemas, kuid ühtegi tõestust nende hirmude paikapidavuse kohta ei ole kellelgi esitada. Loomulikult ei tohi selliseid inimlikke tundeid üleolevalt kõrvale lükata, kuid samal ajal ei ole õige ega aus, ei Jumala ega ühegi ligimese ees, erinevate alusetute süüdistustega vaikimisi ka nõustuda.

Mida ma tahan kiriku hea käekäigu ja ühtsuse eest muretsedes ja palvetades öelda, on see, et oma kiriku õpetust kaitseb Kristus ise, kui me hoiame oma aruteludes Teda kõige keskmes ja lähtume Tema sõnast. Kiriku õpetust kaitseb Pühakiri, kui me seda loeme, seda kuulutame ja tõlgendame meie kiriku usutunnistuskirjade valguses. Kiriku õpetust kaitseb ka see, kui me neis aruteludes ei otsi võitjaid ja kaotajaid, vaid otsime armastusega kinnitust tõele Kristuses. Kõik see ongi kogu selle arutelu õnnestumise garandiks. Apostel Paulus kirjutab efeslastele: „Et me ei oleks enam väetid lapsed, keda pillutab ja kõigutab iga õpetusetuul, et inimliku pettemänguga eksitusse kavaldada, vaid et me tõtt rääkides armastuses kasvaksime kõigiti selle sisse, kes on pea – Kristus.“ (Ef 4:14-15)

Kui kirik vaikib ja ei räägi keerulistest küsimustest, räägitakse neist ikkagi väljaspool kiriku vaimulikku ja õpetuslikku osadust. Kui kirik ise ei õpeta, õpetab keegi teine; kui kirik ise ei kuula, kuulatakse kusagil mujal; kui kirik ise oma õpetust ei sõnasta, teeb seda keegi teine. Seepärast peame arutelukultuuri kujundama ja hoidma. Kiriku tee on tõde armastuses. Sellepärast kuuluvad hea arutelukultuuri juurde empaatia ja hingehoidlikkus, mida ehk on olnud meil vähem kui Kristus seda ise praktiseeris.

Piiskopkondade, noortekogu ja juhatuste vastutus

Viimased aastad on EELK juhtimises olnud muutuste aeg. Piiskopkondade töö käivitamine, piiskopkondlikud sinodid ja piiskopkondade nõukogud peavad aitama tuua kiriku juhtimise kogudustele lähemale. See ei ole olnud ainult struktuurimuudatus, vaid on meie kiriku uus pastoraalne võimalus. Piiskop ei ole esmajärjekorras ametikandja, kes juhatab ja kontrollib, vaid karjane, kelle ülesanne on oma karja liikmeid kuulata, kinnitada, julgustada, vajadusel manitseda, ning kasvatada ja hoida ühist osadust.

Rõõmustav on olnud EELK Noortekogu käivitumine eelmisel aastal. 2026. aasta 25.–26. septembril toimub teine EELK Noortekogu Laulasmaal. Noored on otsustanud arutada liturgia üle, mis on omaette kõnekas. Liturgia ei ole ju ainult vanade inimeste harjumus ega vaimulike erihuvi. Liturgia on kiriku suhtluskeel Jumalaga, mida ka noored võivad hästi tunda ja osata, kui neile antakse võimalus seda õppida paremini mõistma.

Olen korduvalt kogenud, kuidas noored ei küsi ainult, kas neil on kirikut vaja, vaid küsivad, kas kirikul on neid vaja. Vastuseks on see, kui noori kirikus rohkem usaldatakse, neid kaasatakse, nende küsimusi võetakse tõsiselt ning neile antakse ruumi eksimiseks.

Samal põhjusel on oluline juhatuseesimeeste konverentsi kujunemine juhatuste konverentsiks eeloleval sügisel. Koguduse juhatus ei ole ainult majandusorgan, vaid juhatus kannab koos vaimulikuga vastutust koguduse elu eest, sest vastavalt kirikuseadustikule tuleb juhatusel olla õpetajale toeks koguduse vaimulikul juhtimisel. Õpetuslik ja liturgiline vastutus on koguduse õpetajal, kuid koguduse argipäevane elu, rahaline jätkusuutlikkus, hoonete korrashoid, inimeste märkamine ja töö korraldamine vajab ilmikute kaasvastutust. Kiriku tulevik ei sõltu ainult peapiiskopist, piiskoppidest, konsistooriumist või vaimulikest. Kiriku tulevik sõltub kogu Kristuse ihust. Apostel Paulus ütleb, et ihu ei ole vaid üks liige, vaid paljud liikmed. Kui üks liige kannatab, kannatavad kõik, kui ühte tunnustatakse, rõõmustavad kõik.

Ühiskondlik rahutus ja kiriklik rahu

Eesti ühiskond, nagu kogu maailm on viimastel aastatel elanud järjestikuste kriiside keskel. Oleme kogenud pandeemiat, sõda Ukrainas, energiakriisi, majanduslikku ebakindlust, ühiskonna polariseerumist, usalduse vähenemist institutsioonide vastu ning nüüd ka Lähis-Ida sõja laiemat mõju. USA ja Iraani rahukõnelused takerdunud ning Hormuzi väina ümber toimuv on põhjustanud naftaturgudel järske hinnaliikumisi ja ebakindlust.

Need sündmused tunduvad Eestist vaadates geograafiliselt kauged, kuid nende mõju ei ole kauge, sest me ei tegutse vaakumis. Energia ja kütuse kõrge hind, ebakindel julgeolek, majanduslik surve, rahvusvaheline usaldamatus ja sõjahirm jõuavad ka meie inimesteni. Kuigi Ukraina sõda kestab juba viiendat aastat, ei tohi see muutuda meie jaoks harjumuspäraseks taustamüraks ega kuivaks statistikaks. Iga sõjapäev tähendab kellegi jaoks leina, kodukaotust, hirmu ja lakkamatut palvet.

Kirik ei ole kutsutud õhutama sõjahirmu, vaid on kutsutud valmistuma rahuks. Rahuks valmistumine tähendab ka vastutust, valmisolekut, kriisikavade läbimõtlemist, koguduste koostööd kohalike omavalitsustega, kui aeg käes, siis hingehoiu korraldamist ja inimeste vaimset ja vaimulikku toetamist.

Ühiskonna polariseerumise keskel peab kirik tervikuna, samuti iga vaimulik ja ilmikkristlane endalt küsima, kas meie poolt väljendatud mõtted ja lausutud sõnad (sh ühismeedias) aitavad inimesi jõuda Kristusele lähemale või hoopis kinnitavad muljet, et kirik on üks osapool võitlustandril? Kirik ei saa kindlasti loobuda tõest, kuid tõde ilma armastuseta võib inimese murda, nagu võib armastus ilma tõeta omakorda inimese eksitada. Evangeelium, mida peame kuulutama on muuhulgas sõnum, et kristluses käivad tõde ja armastus käsikäes. Kui inimesed näevad kirikut, kus eriarvamused muutuvad vastastikuseks vaenuks, ei näe nad selles kirikus Kristuse kohalolu. Kui inimesed kogevad kirikus, kuidas eriarvamuste keskel otsitakse ühiselt tõde, palvetatakse ühiselt, kuulatakse üksteist ja säilitatakse omavaheline osadus hoolimata erimeelsustest, on selles kirikus tunda Kristuse ligiolu.

Kiriku missioon

Mida ootab ülestõusnud Kristus oma kirikult praegu Eestis? Usun, et Kristus ootab esmalt, et me oleksime kirik. See võib kõlada liiga lihtsalt, kuid just seda on kõige kergem meil ka ise vahel unustada. Kirik ei ole ainult üks mittetulunduslik organisatsioon, kuigi meie asjaajamine vajab korraldamist. Me pole ka kõigest kultuuripärandi hoidjad, kuigi meie hoole alla on usaldatud tervikuna hindamatu pärand. Samuti pole me mõeldud tegutsema tervikuna diakooniatöö keskusena, kuigi ligimese teenimine kuulub meie olemusse.

Kirik on Kristuse ihuna kõikjal seal, kus pattu nimetatakse patuks, ning patusele kuulutatakse armu. Kirik on seal, kus leinaja kuuleb sõnumit ülestõusmise lootusest, seal, kus inimesi ristitakse Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse, ning seal, kus armulaual ulatatakse Kristuse ihu ja veri inimesele, kes ei ole tulnud kohale sellepärast, et ta on õige, vaid sellepärast, et ta vajab patusena Kristust.

Kiriku nähtavus ühiskonnas tekib kohalolust. Kohalolu tähendab, et koguduse õpetaja vastab e-kirjale. Kohalolu tähendab, et kirikuuks on avatud ja seal tervitatakse tulijat soojalt. Kohalolu tähendab, et keegi märkab ka seda inimest, kes on jäänud tulemata. Kiriku kohalolu mistahes kriisis tähendab, et esmalt ei küsita, kes on koguduse liige ja kes ei ole, vaid püütakse aidata seda, kes vajab abi. Kristlik teenimine on Kristusest lähtuv teenimine. Me ei jaga ainult leiba, vaid tunnistame Eluleivast, tunnistame Lohutajast ja tunnistame Rahuvürstist.

EELK 110 ja vaba rahvakiriku kutsumus

Järgmisel aastal seisab meie ees EELK 110. aastapäev. Seda aastapäeva ettevalmistav töörühm on otsustanud tähistada juubelit 29. mail 2027 Tartus, kus kavandatakse pidulikku vabaõhujumalateenistust, kontserti, tänuüritust ja noorteõhtut. See sündmus on võimalus küsida, mida tähendab olla vaba rahvakirik 21. sajandi kolmandal kümnendil?

Ise arvan, et vaba rahvakirik ei tähenda kirikut, kes püüab meeldida kogu rahvale, kaotades oma sõnumi. Samuti ei tähenda see kirikut, kes tõmbub rahvast eemale ja kõneleb ainult neile, kes on niigi juba kirikus. Vaba rahvakirik tähendab kirikut, kes on vaba kuulutama evangeeliumi ja kes on suunatud oma rahvale. See tähendab kirikut, kes seisab ka Eesti rahva, keele, kultuuri ja hinge eest, kuid teeb seda Kristuse kirikuna, mitte mõne partei või kitsa huvi- ja vagadusgrupi tööriistana.

Kinnituseks

Täna nähtud statistika ei luba meil olla enesega rahul. Kuid Kristuse ülestõusmises ei ole kohta pessimismile ja lootusetusele, vaid võidukale usule. Seepärast kutsun ma kõiki üles jääma ustavaks Kristusele mitte ainult sõnades, vaid palvetes, Pühakirja lugemistes, armulauas, evangeeliumi kuulutuses ja igapäevases meeleparanduses. Kirik, kes ei palveta kaotab vaimuliku jõu ja kirik, kes ei kuuluta Jumala sõna, hakkab kuulutama ainult iseennast. See puudutab ka kõiki vaimulikke, keda ohustavad needsamad enesekesksed kiusatused.

Meie ülesanne on ka hoida üksteist. Jah, meie kirikus on erinevaid rõhuasetusi, erinevaid vaimulikke vagaduslaade, erinevate põlvkondade kogemusi ja kiriklikke traditsioone. See kõik on rikkus, kui näeme Kristust meid ühendamas. Need erinevused muutuvad aga ohuks, kui me hakkame nägema üksteises esmalt vastast, mitte venda, õde ja sama perekonna liikmeid.

Kirikuna peame minema mitte ainult nende juurde, kes nagunii juba tulevad kirikusse, vaid peame jõudma ka nende juurde, kes on kirikust eemale jäänud. Kiriku liikmeskond ei kasva ainult sellest, kui teeme uksed lahti. Keegi peab ka minema ja kutsuma inimesi uksest sisse astuma.

Ma lõpetan sõnadega apostel Pauluselt, millega alustasin oma ettekannet: „Niisiis, mu armsad vennad, olge kindlad, kõigutamatud ning ikka innukad Issanda töös, teades, et teie vaevanägemine Issandas ei ole tühine.“ (1Kr 15:58)

Urmas Viilma
EELK peapiiskop

Kaanefotol: Urmas Viilma kõnelemas EELK Kirikukogul 26.11.2025