Kristjan Luhametsa monumentaalne „Koguduse lugu“, 760-leheküljeline avar käsitlus igast luterlikust kogudusest Eestis, ilmus küll juba 2024. aasta suvel, kuid pole siiani veel päris teenitud tähelepanu leidnud. Tegelikult tekib aga koguduste kaudu „ülevaade Eesti kihelkondade ja linnade ajaloost alates ristiusu saabumisest kuni tänase päevani“, nagu raamatu tutvustuses märgitudki.

Jah, teost on nimetatud entsüklopeediliseks ja seda ta põhimõtteliselt ka on. Teda on kutsutud „autoraamatuks“, mida hoida kindalaekas, et reisidel oleks asjakohane informatsioon koduloo, kihelkondade ja kirikute kohta alati käepärast võtta. Ilmselt on seda peetud raamatuks, mis on eriti tähtis kristlastele või nendele, keda huvitab kodulugu. On kiidetud raamatu fotomaterjali, mis ongi suurepärane – Endel Apsaloni maitsekalt, kaunilt ja kvaliteetselt pildistatud kirikute praeguse olukorra rikkalik peegeldus. Ma lisaksin kiitused keeletoimetaja Küllike Evartovi suurepärasele tööle.

Kõik senimainitu on väga õige, ometi on mul tunne, et siiani pole veel sugugi toonitatud raamatu kogu mitmekülgsust. Ka ma ise seisaks justkui millegi suurema ees kui kirjeldada oskan, kuid teen siin siiski katse üksikuid külgi nimetada. 

See, mis raamatust läbi kumab, kui lugeda vähegi pikemalt kui vaid paari üksiku koguduse ja kihelkonna lugu, ei ole mitte ainult autori allikakasutusvõime (näiteks eriti arhiivitoimikud!) ja tasakaalutunnetus, teabe ammendavus ja stiili elegants, vaid lisaks sellele mõjub lihtsalt võimsana kogu meie lugu – meie, eestlaste oma minevik kogu oma kirjususes, keerukuses, detailides, heas ja halvas; inimese võime vastu pidada, paremat loota, uskuda, ellu jääda, taastuda ja üles ehitada; kaunistada ja rõõmustada, kiita Jumalat, uurida ja õppida. Näited sellest on kogu raamatus järjepidevalt hämmastavad. Ilma usuta oleks kõik hoopis teisiti. Taas ja taas saab jälgida, kuidas iga kogukond on meie praegusesse teadvusse ilmunud, kui mitmekesine, mitmerahvuseline, asjaoludest sõltuv ja kontaktiderohke on olnud selle minevik (Harjumaa, saared, Narva, kuid ühtlasi kogu ülejäänud Eesti), kuidas on liigutud muinasajast ristiusuni, kuidas on toime tuldud Liivi sõja, Põhjasõja, maailmasõdade, katku, pideva valitsejate vahetusega – ja jutustus sellest kõigest ei ole ühesugune, see ei muutu pidevalt korduvaks. Iga kogukonna lugu on omanäoline, kõikjal langetavad inimesed oma otsused ise, need on täiesti erinevad ja meie saame sellest kõigest kuuldes või lugedes lõputult hämmastuda, õppida ning stereotüüpidest vabaneda. Praegusel juhul eriti võib-olla need, kellele nõukogude ajal kinnitati, et kristlased on vaid väljasurev naiivsete vanakeste liik või et ristiusk tuli meile ainult vägivaldselt. Mind isiklikult võlub see raamat oma meeletu mitmekesisuse ja elulisusega – üldise pildi andmise ja tohutu detailiteabega korraga. Samal ajal läbib kõike punane niit – inimese toetumine Jumalale. On korduvad punktid, mille erinevaid paikkondlikke lahendusi jälgides saab võrrelda ja mõtiskleda; samas ei muutu ükski lugu rutiinseks ega ülekoormatuks, sest inimene ei ole etteaimatav masin. Lugeja saab jälgida erinevaid ühiskonnakihte korraga – talupoegade elu (mõnikord lausa mõne vanemateta eesti talupoisi teed ülikoolihariduse ja vaimulikuametini), aadlit, vaimulikke ning kõiki teisi. Autoril jätkub konkreetset otsekohesust, samas mitmekesist sõnastust, ilusat eesti keelt, hämmastavaid asjaolusid ning igasse peatükki huumorit, mis paneb ka üksi lugedes valjusti naerma. „Koguduse lugu“ ei saa võrrelda ajalooõpikuga, samas ei ole lihtsustamise nimel järeleandmisi tehtud. Õpetaja Luhametsale omane elavus ja jutustamisand on ka raamatusse jõudnud. Kuiva või ametlikku kõneviisi ei pea tema puhul kartma. 

Faktid, mille autor oma jutustusse kaasab, puudutavad järjepidevalt näiteks vennastekoguduste ja suhteliselt järjepidevalt ka õigeusukirikute teket ja saatust luteri koguduste kõrval; igast kihelkonnast kasvanud tähelepanuväärsemaid inimesi, algatusi või asutusi; koolivõrgu teket (enamasti vägagi varane); hämmastavaid sugulussidemeid vaimulike või tuntud inimeste vahel, samuti koolkondlikke sidemeid; muinasmaakondade asetust ja nimesid; kõikvõimalikke tähelepanuväärsemaid fakte, mida ajalooõpikutest ei leia. Autor seob iga jutustuse tervikuks teadmistega, mis lubavad tal näha detaile laiemalt – näiteks leida ühiseid või erinevaid jooni ühe paikkonna vaimulike saatustes või valikutes. Mitte kuidagi ei saa pidada Luhametsa raamatut vaid kirikulooks – ei, see on üüratu kirikute ja kogudustega seotud kultuurilugu, mida on ülipõnev lugeda.

Raamat aitab lugejal näiteks võrrelda idapoolse Eesti kogukonnalugusid praeguse välispoliitilise olukorraga või õigeusukiriku küsimustega, kunagisi tihedamini asustatud maanurki või läbisõiduteid nüüdse infoajastuga, praeguseid kõrvalisemaid kohti endise hiilgusega, jälgida rahvusliku ärkamise aega näiteks just selle alglätetel Viljandi kogudustes – ma ei suuda kujutleda lugejat, kes ei saaks selle raamatu ükskõik millisest osast tuntavalt rikkamaks ja targemaks; kelle maailm ei avarduks ja selgineks seda raamatut lugedes.

Nii nagu me rahvana võime tagasi vaadata ja leida, et oleme püsima jäänud usu toel, tundub mulle, et ka autor võis midagi niisugust valmis kirjutada vaid igapäevase üleinimliku toe najal, ilma liiga selgeid inimlikke eesmärke püstitamata. Kuid nüüd on see valmis, see on läbi kogu oma 760 lehekülje ühtlase stiili ja tasemega kirjutatud ning ma nimetaksin seda raamatut igale eesti keeles lugejale suureks kingituseks.

Vaata ka:

• Kristjan Luhametsa sari „Koguduse lugu“ sai raamatuks, e-Kirik 28.06.2024
• Koguduste lood e-Kirikus
• Saatesarja “Koguduse lugu” audioarhiiv Pereraadio kodulehel

1