„Tartu Pauluse kiriku tagumises pingis istub igal pühapäeval üks pikka kasvu mees – mõnikord üksi, mõnikord koos kahe tütrega. Alles siis, kui koguduse õpetaja küsis, kas ta oleks valmis olema vöörmündriks, selgus, et 49-aastane Paul polegi eestlane,“ kirjutas juunikuu Pauluse Kiri. Pakutud kirikuameti võttis aga endine USA mereväe ohvitser, nüüdne tartlasest pereisa vastu rõõmuga.

Kuidas siis USA mereväeohvitser, kes alles hiljuti Süüriast keemiarelvi otsis, Eestis elades  igapühapäevaseks kirikuliseks ja tubliks vöörmündriks sai?

Paul Austin on sündinud USAs, Tennessee osariigis, Knoxville’i linnas ja rääkis, et noorena mitmeid kordi koos perega kolides on ta elanud nii Lõuna-Carolina osariigis kui ka Kariibidel Haiti saareriigis, pikemalt aga elanud Greeneville’is ilusas Ida-Tennessee piirkonnas ja Marylandi osariigis Bel Airi linnas. Marylandi osariigil on Eesti riigiga ametlikud sõprussuhted, nii et sealkandis teatakse Eestist nii mõndagi, märkis ta. Kooliõpetajatest vanemad on kristlased ja kuuluvad Greeneville’i Püha Jaakobuse episkopaalkogudusse. Isa tegutseb aktiivselt koguduse töös, olles õpetasja ilmikabiline. Episkopaalkiriku teenistus on Pauli sõnul aga ülesehituselt küllaltki sarnane luterliku kiriku teenistusega.

Oma pika USA mereväeohvitseri karjäärist töötas Paul Austin laevadel, aga mõnda aega ka diplomaatilises korpuses ohvitserina. On mõned elukutsed, mis nõuavad väga selget kutsumust ja pühendumust, arvab ta ise. Üks neist on vaimuliku amet, kuid teine selline on ka riigiteenistus.

„Eesti on väga eriline paik ja võib-olla minul kui immigrandil on seda mõnikord lihtsam märgata,” leiab Austin. Enda sõnul imetleb ta sügavalt eestlasi ja siinset kultuuri. „Eesti ajalugu ei ole olnud kerge, kuid nad on saavutanud palju ja võivad olla uhked selle üle, kes nad on.“

Pärast äratulekut mereväest otsustas Paul Austin elu uuelt leheküljelt alustada Tartus, sest oli Eestist enda sõnul huvitatud juba mõnda aega ning õpingute ajal ka siinse maa kohta palju uurinud. Nii küpses ka veendumus, et Eesti on tema jaoks õige koht, kus pere ja kodu luua. „Arvan, et Eesti on rahulik ja ilus paik, kus elada,“ leiab ta ja on selle võimaluse eest tänulik.

Tartlannast abikaasaga on neil kaks tütart ja pereisa arvab, et nende elu näeb samamoodi välja kui enamikul eestlastel. Koroonaviirus ja sellest tulenevad piirangud on avaldanud oma mõju ka tema perele, kuid Austin tunnustab, et Pauluse kirikus on videoülekanded jumalateenistustest.

Eesti kiriku liturgia on tänu lapsepõlvekogemusele Paulile tuttav ja siinsed jumalateenistused meeldivad samuti. „Eriti armsaks on mulle saanud Tartu Pauluse kogudus, kus mind on hästi vastu võetud,“ ütleb ta ning oli enda sõnul väga meeldivalt liigutatud, kui õpetaja teda vöörmündriks kutsus.

Paul Austin sõnastab selle, kuidas kristlase elutee kulgeb: „Meil kõigil on oma ainulaadsed talendid aga meil on ka oma ainulaadsed koormad. Igaüks peab oma risti kandma. Minu jaoks tähendab see seda, et Jumal teab meid läbi ja läbi. Ta on andnud meile vajalikud tööriistad selleks eluks ja ta ei pane meile suuremat koormat, kui jaksame kanda. Ja kui me jõuame oma elutee lõppu, siis ta hoolitseb meie eest.“

1