Jutlus – Lk 7:1-10

Võidupüha jumalateenistus Paide Püha Risti kirikus

23. juunil 2021,

Peapiiskop Urmas Viilma

„Kui Jeesus oli lõpetanud kõik oma kõned teda kuulavale rahvale, tuli ta Kapernauma. Aga ühe väeülema teener, kellest ta isand lugu pidas, oli haige ja suremas. Kui väeülem sai kuulda Jeesusest, läkitas ta juutide vanemad tema juurde ja palus teda, et ta tuleks ja teeks terveks tema teenri. Nad tulid Jeesuse juurde ja palusid teda tungivalt: „Ta on tõesti seda väärt, et sa teda aitaksid, sest ta armastab meie rahvast, ta on ehitanud meile ka sünagoogi.“ Ja Jeesus läks nendega kaasa. Aga kui ta ei olnud enam kaugel sellest majast, saatis väeülem oma sõbrad talle ütlema: „Issand, ära tee enesele tüli, sest ma ei ole väärt, et sina mu katuse alla tuleksid! Seepärast ma ei ole ka ennast arvanud väärt ise sinu juurde tulema, vaid ütle üksainus sõna, ja poiss paraneb! Minagi olen ju valitsusalune, aga minu alluvuses on sõdureid, ja kui ma ütlen ühele: „Mine ära!”, siis ta läheb, ja teisele: „Tule siia!”, siis ta tuleb, ja oma teenrile: „Tee seda!”, siis ta teeb.” Seda kuuldes Jeesus imetles teda ja pöördudes rahvahulga poole, kes käis temaga kaasas, ütles: „Ma ütlen teile, nii suurt usku ei ole ma Iisraeliski leidnud!” Ja kui saadikud koju tagasi jõudsid, leidsid nad teenri tervena.” Lk 7:1-10

Tänane päev on kalendris tähistatud eriliselt. Kuna on võidupüha, mis on ühtlasi riigipüha, heisatakse täna riigilipud. Lisaks toimub jumalateenistus, maakondadesse läkitatakse laiali võidutuled ning viikse läbi Kaitseliidu paraad, nagu see pikkade aastate kestel juba tavaks on saanud. Vaid korra, eelmisel aastal oli paraadipaus, et vältida koroonaviiruse levikut. Täna oleme tavapärases paraadirütmis tagasi – loodetavasti jäädavalt.

Võidupüha?! Ma ei hakka detailselt meenutama ajaloosündmuseid, mis selle püha meie kalendrisse tõid. Mõtisklen siiski hetke võidupüha tähenduse üle. Selles mõistes on varjul paradoksaalne vastuolu. Võitjaid ei ole kunagi ilma kaotajateta. See tähendab, kui meie tähistame täna võidupüha, võiks keegi kusagil meenutada ja ka mälestada oma kahetsusväärset kaotust. Teame tegelikult, et seda ei toimu. Nende õigusjärglasi, kes Võnnu lahingus saadud kaotust meenutaksid enam polegi. Nii võiks isegi küsida, millist tähendust see võit täna omab, kui isegi see osapool, kellega võideldi, on ajalooks saanud?

Eesti rahva jaoks on aga tänasel võidupühal tähistatav võit oma tähenduselt sümboolsem ja olulisem kui nii mõnigi teine võit Vabadussõja lahingutes. Tunnetuslikult oli see võit eestlaste jaoks revanš mõisnike üle oma sajandeid kestnud rõhumise eest. Just sellisena seda ka 1934. aastal, mil võidupüha riiklikult tähistama hakati, kirjeldati. Rahvus-romantiline patriotism oli siis asjakohane. Ka kindral Laidoner kasutas oma sõdurite motiveerimiseks meelsasti populaarset pilti 700-aastasest orjapõlvest Balti parunite võimu all. Nõnda kõneles ta 18. juunil enne Võnnu lahingut oma diviisikomandöridele: “…ärge unustage, et Landeswehr, see on Balti parunid, on meie verivaenlased, kelle vastu meie ennast kõige jõuga peame kaitsma.” Nõnda oligiEesti vägede võit Võnnu lahingus Landeswehri üle samal ajal suur kaotus „saksa parunitele“.

Paljudele võib tunduda aga palju olulisemaks võiduks 1920. aastal bolševistliku Venemaaga Tartu rahulepingu sõlmimiseni jõudmine. Selle, meie jaoks sümbolväärtusega lepingu kehtivuse üle teritatakse tänaseni Peipsi järve erinevatel kallastel vastastikku hambaid. Samal ajal püsib sakslastega rahu ilma rahulepingut sõlmimatagi. Isegi pisut kummaline on tänast võidupüha tähistada liitlastele mõeldes, kelle hulgas on ju sakslasedki. Idanaabriga pole me aga kunagi liitlasteks saanud. Ainus liit, mis meil Venemaaga oli, ei olnud oma olemuselt midagi muud kui poole sajandi pikkune vangipõli.

Tegelikult ei tähista tänane võidupüha mitte esmalt võitu Landeswehri üle 1919. aasta suvel Võnnu lahingus, vaid püha, millega tähistame oma esivanemate suutlikkust enese jaoks piisavalt kalliks mõelda oma kodu, pere, maa ja rahvas, et selle nimel asuda võitlusse.

Vabadussõda märgib Eesti maarahva iseseisvaks rahvaks arenemise finaali. Julgen nimetada Vabadussõja lahinguid – valu, kaotuseid ja pisaraid – Eesti rahva sünnitusvaludeks. Ilma selle valu ja vaevata poleks me iseseisvaks rahvaks sündinud ega oleks valmis ka täna Eestimaad oma koduna kaitsma, selle eest hoolt kandma ja selle elanikke oma ligimesteks pidama.

Oma pere ja kodakondsete eest hoole kandmine puudutab füüsilise turvatunde ja kaitse kõrval ka vaimset ja vaimulikku eeskostet, hoolitsemist nii ihuliku kui vaimuliku tervise ja heaolu eest. Täna kuuldud evangeeliumitekstis pöördus Jeesuse poole Kapernauma linna väeülem, kes muretses lausa oma surmasuhu sattunud teenri tervise pärast. Selles pealtnäha lihtsakoelises loos on peidus palju tähendusrikast. Esmalt on südantsoojendav, et väeülem oma teenri ehk orja tervise pärast nii palju muretseb, et otsustab lausa Jeesust oma palvega tülitada. Mittejuudina ei pöördu ta ise Jeesuse poole, vaid saadab temaga kohtuma omale tuttavad juudi kogudusevanemad, kes tema eest hästi kostaksid. Luukas kirjutab: „Nad tulid Jeesuse juurde ja palusid teda tungivalt: „Ta on tõesti seda väärt, et sa teda aitaksid, sest ta armastab meie rahvast, ta on ehitanud meile ka sünagoogi.” (Lk 7:4-5)

Jeesus asubki palvet kuuldes teele väeülema maja poole. Enne kui ta kohale jõuab on väeülem saatnud Jeesusele vastu oma sõbrad, et nemadki tema eest kostaksid. Alandlikult palub ta oma sõpradel Jeesusele edasi öelda: „Issand, ära tee enesele tüli, sest ma ei ole väärt, et sina mu katuse alla tuleksid! Seepärast ma ei ole ka ennast arvanud väärt ise sinu juurde tulema, vaid ütle üksainus sõna, ja poiss paraneb! Minagi olen ju valitsusalune, aga minu alluvuses on sõdureid, ja kui ma ütlen ühele: „Mine ära!”, siis ta läheb, ja teisele: „Tule siia!”, siis ta tuleb, ja oma teenrile: „Tee seda!”, siis ta teeb.” (Lk 7:6-8)

Ehk ongi väeülema usk see, mis selles jutustuses enim tähelepanu köidab. Väeülem ei eeldagi, et Jeesus ise tingimata peaks kohale tulema – piisab, kui Jeesus oma sõnaga distantsilt väeülema teenri tervendab. Jeesus, kes oli puutunud palju kordi kokku haigete ja abivajajatega teadis, kui oluline oli füüsiline kontakt inimestega, kes temalt abi ootasid. Esimest korda puutub ta aga kokku inimesega, kes usub Jeesuse sõna tervendavasse väesse lausa distantsilt. Jeesus isegi imestab selle üle ja lausub endaga kaasas käivale rahvahulgale: „Ma ütlen teile, nii suurt usku ei ole ma Iisraeliski leidnud!” (Lk 7:9)

Julge tunne on olla nii suure usuga väeülema seltsis lahinguväljal ja oodata temalt käske. Teadmine, et isegi Jeesus kuuleb distantsilt tema palveid ja täidab neid, annab juurde enesekindlust ning julgust. Teadmine, et ka siis, kui oled jäänud võitlusesse üksi, ei ole sa tegelikult üksi, võib mõjutada võitlusvalmidust, võitlusvaimu ja pöörata isegi kaotuse võiduks. Julgustav on seegi, et usk Jumalasse võimaldab isegi otse lahinguväljalt saata palveid Looja poole selleks, et ta hoiaks ja kaitseks koduseid, kes kaugel ja kelle vabaduse ja õnne kaitseks relv tõstetakse.

Iga võitlus peab olema motiveeritud. Mille eest võitlesid meie esivanemad Vabadussõjas? Küllap ikka oma maa, oma rahva – kokkuvõtvalt – oma kodu eest. Pere ja kodu on meie riigi ja rahva kestva tuleviku lootuseks ka täna. Kui pole kodu, ei ole ka vajalikke tingimusi õnneliku perekonna loomiseks. Kui pere ei saa luua või kui pere- ja lähisuhted jäävad ebamääraseks ning lõpuks purunevad sootuks, kukub kokku ka kontseptsioon turvalisest kodust. Kui pole aga kodu, mille nimel näha vaeva, kaua säilib siis riik ja püsib rahvas, mille pärast asuda võitlusse või tuua ohvriks oma elu…

Kuid… iseenesest ei olegi riik midagi muud kui kodu.

Aamen.

1