EELK peapiiskopi Urmas Viilma jutlus Puhja kirikus jõuluõhtul 24. detsembril 2021

Tänase jõuluõhtu jutluse pean iidses Puhja pühakojas. Ühes nendest Eestimaa sadadest ajakapslitest ja kultuurireservaatidest, milles säilitatakse üsna väheste annetajate ja üksikute toetajate abil meie rikkalikku kunsti-, kultuuri- ja vaimuvara ning seni elusana püsivat luterlikku usupärandit. Just ühes vanas maakirikus on jõulude ajal asjakohane meenutada üldtuntud kristlikku tõdemust, et keegi meist pole nii tugev või varakas, et me ei vajaks kunagi kellegi teise abi. Keegi meist ei ole kunagi ka nii väeti või vaene, et meil ei oleks võimalik kellelegi teisele toeks olla. Just sellisest, ühtaegu vaesest ja rikkast paigast, esimese eesti soost luuletaja, Käsu Hansu kodukirikust, jõuab jõuluõhtu jumalateenistus telekaamerate kaudu täna ka kõikidesse Eestimaa kodudesse.

Mõne päeva eest, toomapäeval – 21. detsembril –, avaldas uuringuettevõte Kantar Emor oma seekordse jõulu-uuringu tulemused. Kuigi pressiteates pöörati rohkem tähelepanu sellele, kui paljud eestimaalased saavad täna oma perega jõululauas kokku, oli küsitluste tulemuste hulgas ka tähelepanuväärne viide kümnendikule kogu rahvast, kes seavad sammud kirikusse. Jõuluõhtul ja -pühadel astub erinevate Eestimaa pühakodade lävepakust üle umbes saja kolmekümne tuhande (130 000) eestimaalase jalg. Kui lisame siia jõulujumalateenistuste televaatajad ja raadiokuulajad, ulatub osalejate number ligi kolmandikuni elanikkonnast.

Kui meie oleme täna tulnud kirikusse vabatahtlikult, siis esimeste jõulude eel viis lapseootel Maarja ja tema kihlatu Joosepi üsna ohtlikule, ligi 150 kilomeetri pikkusele jalgsiteekonnale Naatsaretist Petlemma, kohustuslik rahvaloendus. Luukas kirjutab: „See esmakordne üleskirjutus toimus ajal, kui Küreenius oli Süüria maavalitseja. Ja kõik läksid ennast kirja panema igaüks oma linna. Nii läks ka Joosep Galileamaalt Naatsaretist üles Juudamaale Taaveti linna, mida hüütakse Petlemmaks, /…/, et lasta end üles kirjutada koos Maarjaga, oma kihlatuga, kes oli lapseootel“ (Lk 2:4-5).

Joosep ja Maarja asusid teele, sest selline oli keisri antud käsk. Käsu eest ei saanud põgeneda isegi viimaseid nädalaid last ootav Maarja. Keiser tahtis saada oma osa. Augustuse poolt korraldatud üleskirjutus oli esimene omataoline. Kuid seda vaid Rooma impeeriumis. Piibel tunneb rahva üle lugemist juba Moosese ajast, mil heebrealased viibisid kõrbeteekonnal.

Läbi ajaloo on rahvaloendusele sarnaseid ülesmärkimisi korraldanud ilmselt kõik võimud ja valitsused. Loenduse eesmärk ja esitatud küsimused on sõltunud valitseja huvist. Ilmselt mitte uudishimust. Vana-aja rahvaloenduste eesmärgiks oli üle lugeda maksumaksjate arv. Alles hiljem hakkasid valitsejad koguma ka muid andmeid, sealhulgas teavet, millisest rahvusest on riigi elanikkond, milliseid keeli nad räägivad või millist jumalat ja usku tunnistavad.

Nelja päeva pärast, 28. detsembril algab Eestis rahvaloendus. Kui see on toimunud, oleme Eestimaa rahvastikku üle lugenud ja oma elanike kohta muid olulisi andmeid kogunud juba tosin korda. Kõigil veebikeskkonnas ennast kodus tundvatel eestimaalastel on võimalik kuni 22. jaanuarini vabatahtlikult rahvaloenduse küsimustikule vastata. Lisaks on juhuvalimiga üle Eesti välja otsitud 60 000 inimest, kellele esitatakse loendaja poolt helistades või kodukülastuse käigus küsimusi murde- ja võõrkeelte oskuse, terviseprobleemide ja -piirangute kohta ning sedagi, millist religiooni inimene omaks peab.

Seekordse rahvaloenduse tulemused saavad olema kõige autoriteetsemaks allikaks meie rahva suhtumise kohta ristiusku ja kirikusse. Eelseisva kümnendi jooksul kujundatakse just loenduse tulemuste põhjal avalikku arvamust sellegi kohta, kas Eesti rahvas paigutab ennast kristliku kultuurirahvana teiste Euroopa rahvaste hulka või eristame end kõigist meid ümbritsevatest maadest sellega, et ei julge või ei tea omaks pidada ühtegi üldtuntud usku või kirikut.

Tegelikult aitab rahvaloenduse küsimus jääda vastajal ausaks. Meilt ei küsita, kas kuulume kirikusse või mõnda kogudusse, ega ka seda, kas oleme ristitud või käime regulaarselt kirikus. Vastajalt tahetakse teada, kas mõni kirik või uskkond on meile omane – olgu kultuuriliselt, õpetuslikult või mõnel muul, ainult meile endale teadaoleval moel. Võiks öelda, et rahvaloendusel selgub eestimaalaste usugeen. Seepärast julgustan ja õhutan kõiki vabatahtlikult internetis loendusküsimustikule vastama ja omale südamelähedasem kirik või usund välja valida.

Euroopas märgitakse kõik riigid kultuuriliselt seni veel ida või lääne kristlikku traditsiooni kuuluvateks vastavalt sellele, kumba kultuuriruumi kuuluvaks elanikkond end ise määrab. Omal kombel saab rahvaloendus olema üldrahvalik usu tunnistamine. Isegi, kui Eestis suurem osa vastajatest ei tunnista omaks ühtegi konkreetset usundit, märgitakse erinevatel kaartidel maalapp, mida ise hellitavalt Maarjamaaks nimetame, luterlikuks või ortodoksseks. Kuna Eestis enim levinud usuline määratlematus ei ole ametlik religioon, puudub sellel Euroopa uskkondade kaardil värv. Seni ei ole Euroopas veel ühtegi riiki tähistatud värviga, mis annaks kõigile sõnumi, et siin kristlikke jõule ei tähistata ning Jõululapse jaoks kohta enam pole.

Jõuluevangeeliumist kuulsime, et Jeesus sündis just sellisesse maailma, kus Tema jaoks kohta ei olnud. Luukas kirjutab: Maarja tõi ilmale oma esimese poja ning mähkis ta mähkmetesse ja asetas sõime, sest nende jaoks polnud majas kohta. (Lk 2:7) Esimesel jõuluööl ei olnud Jumala Poeg siinilmas teretulnud. Et karjased Jeesuse sündi märkaksid, pidid inglid taevast alla laskuma ja sellest neile teatama. Taevase sõnumi võtsid vastu ka tuhandete kilomeetrite kaugusel tähist laotust jälginud hommikumaa targad. Nõnda teadsid Jumala Poja sünnist vaid Maarja ja Joosep, karjased väljal ja tähetargad võõrsil. Keegi teine sel ööl ei teadnud Jeesusest midagi.

Maailma jaoks polnud Jeesust veel olemas. Imeline ja tähenduslik ajahetk – Jumala inimeseks sündimine – jäi veel kauaks ilmakära varju. Tühine oli oluline ja oluline oli tühine. See on meie toimeka argimaailma kummaline reeglipära tänini. Inimkonna tähelepanu paelub endiselt enim see, mis ajalikult meelelahutuslik ja erutav, igavikuliselt aga mööduv ja tühine.

Viimasel ajal on koondanud endale maailma pilgud salapäraselt hirmutav omikron, koroonaviiruse uus tüvi, millel kreeka tähestikust laenatud nimi. Julgustav on pühakirjale toetuvalt tõdeda, et üks tilluke omikron ehk kreeka alfabeedi väike „o“ pole midagi sama tähestiku väeka oomega ehk suure või pika „o“ kõrval.

Ilmutusraamatus taevasel troonil valitsev Issand annab hirmu külvavale omikronile tema ajalikku võimu tühistava hinnangu, öeldes: Mina olen A ja O [alfa ja oomega], algus ja ots. (Ilm 21:6) Jõuluööl maailma joaks märkamatuks jäänud Jeesus, kellel polnud sündides kohta inimeste hulgas, on igavene Võitja maiste ja ajalike murede, kannatuste, haiguste ja surma üle. Üks mikroskoopiline omikron ei saa lahutada meid üksteisest ega sulgeda meie jaoks uksi teiste inimeste, kogukonna või terve ühiskonna ees.

Keegi ei tohi tunda end üleliigsena – üksiku hingena, kelle jaoks pole maailmas aset või kohta, nagu see juhtus Jeesusega jõuluööl. Petlemmas väeti lapsena inimeste hulka sündinud Jumala Poeg sidus oma ristisurma ja ülestõusmisega kõiki meid igaveseks endaga ja seeläbi omavahel. Keegi ei ole Jeesuse jaoks üleliigne, välja tõugatud või ukse taha jäetud – meie kõigi jaoks on olemas koht. Jeesus ütleb: Ära karda, sa pisike karjake, sest teie Isal on hea meel anda teile kuningriik! (Lk 12:32)

Kinkigu Issand Kristus, igavene Alfa ja Oomega, Algus ja Ots, meie maale ja rahvale rahu ja rõõmu ning peletagu kartus kõikide mööduvate ja kaduvate deltade ja omikronide ees. Aamen.

Vaata:

Jõuluõhtu jumalateenistus Puhja kirikus