Pereraadios arutleti, kas kirik on hakanud juba liiga palju riigi rolle üle võtma

Pereraadio sarja “Suu soojaks” selle nädala saates “Üks kindel linn” oli jututeemaks kirik ja poliitika, sealhulgas ka kirikupoliitika. Saatejuht Mare Pihlak tutvustas saatekülalisi kui mitme riigi esindajad: ristiinimestena on saate osalised, vaimulik ja teoloog Arne Hiob, organist Andres Uibo ja Rootsi Kuningriigist pärit vaimulik Patrik Göransson ühtaegu nii taevase kui ka maise riigi kodakondsed, kuid eri riikide kodanikud ka maises mõttes.

Möödunud esmaspäeval salvestatud saade oli eetris kolmapäeva õhtul ja kordusena neljapäeval. Kuna selline rütm praeguste päevapoliitiliste sündmustega sammu pidada ei võimalda, vaadeldi saates poliitikateemasid pikemaajalist perspektiivi silmas pidades.

Mismoodi peaks ristiinimene poliitikaga suhestuma?

Foto: Eesti Heliloojate Liit

Saatejuht uuris alustuseks, kas ristiinimesele peaks üldse olema poliitika oluline. Andres Uibo (fotol) nõustub enda sõnul ütlemisega, et kui sa ei tegele poliitikaga, tegeleb poliitika sinuga. Poliitika on siiski väga mitmetahuline mõiste: kultuuri-, sotsiaal-, erakondlikule poliitikale lisaks on poliitika näiteks seegi, kuidas oma proua ja lastega läbi ajada. Poliitika on ka noorte ja vanade suhtlemine, sest vähe on peresid, kus maailmavaateliselt ollakse mitmes põlvkonnas ühel meelel – tavaliselt on ikka vanemad konservatiivsemad ja noored liberaalsemad. Kirikuelugi on Uibo sõnul poliitika, ja ei saa  öelda, et mind ei huvita, kuhupoole see tüürib. “Seda peab jälgima, veel parem, kui selles saab osaleda ning veelgi parem, kui sõna ka kuulda võetakse, kui sel iva sees on,” leidis ta.

Foto: Margit Arndt-Kalju

Mare Pihlaku küsimusele, kas kirikuinimesel on kohane poliitilises elus kaasa rääkida, vastas Arne Hiob (fotol) esmalt, et suhtumine, kus kirikuinimesi taheti poliitikast eemal hoida, meenutab talle väga nõukogude aega, kui seda samuti üritati teha. Ta nõustus Andres Uiboga, et poliitikat vältida ei saa ning meenutas kunagise peapiiskopi Jaan Kiiviti sõnu, et kirik on vältimatult poliitiline. Poliitika on see, mida sa ütled ja seegi, millal ja millest sa vaikid.

Kui keegi tahaks väita, et kristlased ei peaks üldse poliitikat tegema, siis oleks tegemist ordulaadse moodustisega, tuleks elada nagu ortodoksi staaretsid, kõrbepühakud või siis amishid või ka mõned vennastekoguduste harud. Need kristlased, kes seda tüüpi tee on valinud, ei puutu tõepoolest poliitikaga eriti kokku, kuid seda kritiseerida võivad nemadki. Kristlane, kes on tavaline ühiskonnaliige, peab aga näiteks valima, mida tema lapsele koolis õpetatakse ja kui peale jääb kristlik joon, siis tal lausa tuleb protsessis osaleda.

Kas riigi vastandumine kirikuga on paratamatu?

Foto: Rootsi Hariduse Selts Eestis

Patrik Göransson (fotol) leidis, et kuna maailm on igal pool üle politiseeritud, pole mõtet teha imestunud nägu, et ühes sellega on tekkinud populism. Viljatu on kritiseerida inimesi, kui kogu süsteem on vastandumisele üles ehitatud – eesmärk on mõjutada enda poolt hääletama ja vastast alla suruda.  Kuna praegune poliitiline süsteem ei soosi üksmeelt, siis see korraldus tema arvates ei saagi hästi toimida. Göransson avaldas arvamust, et kuna ülepolitiseeritud riigijuhtimine on eksisteerinud väga lühikest aega, siis pole see miski, millest tasuks kahe käega kinni hoida.

Andres Uibo märkis, et sport on olnud poliitikutele kogu aeg meelelähedane – see meenutab tema sõnul opositsiooni ja koalitsiooni mõõduvõtmist, kus ühed hõiguvad ühel ja teised teisel pool ning kui üks saab peksa, siis on teisel hea meel. Kultuur ja kunst on oma olemuselt teistsugused ja poliitikute seas vastavalt hoopis väiksemas soosingus.

Arve Hiob peatus vasak- ja parempoolsuse teemal, lisades, et selline määratlemine on paljuski tinglik. Hiobi arvates teevad vasakpoolsed põhilise vea sellega, et nad kujutavad parempoolselt mõtlejaid tagurlikena ning järeldavad, et selline mõtteviis on ületatav. Vaimulik tõi võrdluse, et kui vasakpoolsed tahaks kõik taandada inimese enda valikutele, otsustustele ja saavutustele, siis parempoolsete sõnum on, et Jumala veskid jahvatavad aeglaselt, looduse vastu ei saa ja ka paljukiidetud progress ei saa lõputult kesta. Koroonahaigusestki ei pruugi me inimjõul jagu saada, lisas vaimulik. “Kui vasakpoolsed suudaks arvestada, et parempoolne mõtteviis on samamoodi püsiv, siis sünniksid poliitikas paremad otsused,” leidis Hiob. Vaimulik meenutas, et läbi ajaloo on riigi suhted kirikuga olnud erinevad. Selle kohta, et mitte alati ei ole poliitikud kristlasi vaenanud, oli tal pühakirja põhjal tuua mitmeid näiteid.

Toodi välja, et ka viimati võimul olnud valitsus oli kiriku suhtes selgelt positiivselt meelestatud. Patrik Göransson pidas poliitikutega suheldes siiski tähtsaks põhimõtet, et kirik ja kogudus ei haagiks end ühe partei külge ning leidis, et omavahelises suhtlemises poliitikutega tuleb otsida seda, mis ühendab. Ka Arne Hiob leidis, et poliitikas osaledes peab olema diplomaat ega tohiks liiga palju keelt teritada. Ja vahel tuleb astuda ka samm tagasi.

Miks käib armastuse rindel armutu võitlus?

Mare Pihlak tõi välja, et poliitiliste sündmustega seoses jäi abielu mõiste määratlemine ikkagi lahtiseks – suur hulk inimesi elas ometi sellele teemale väga kaasa ja lootis mingit selgust.

Arne Hiob nentis aga, et kui selle ülekuumenenud arutelu järel tuli teade abieluküsitluse ärajäämisest, tundis ta endas ühtäkki rahulikku olemist. Ta lisas, et uus peaminister Kaja Kallas on öelnud välja, et abielu mõistet “torkima” ei hakata, kuid lisas, et hinnanguid poliitikutele ja poliitikale loomulikult praegu anda veel ei saa.

Abielureferendumi kontekstis on kirikuga seotud inimeste seas juttu olnud sellest, et õpetusest peaks alles jääma põhiasjad. Arne Hiob kritiseeris seda arusaama, sest sellisel juhul otsustame meie ise, mis on need “põhiasjad” ja see on probleem. Vaimulik leidis, et üksmeelt kirikus leida ei õnnestugi, kui lahknevused on sedavõrd suured: ühed leiavad, et pühakiri tuleb aega arvestades ümber kohandada ja teised, et pühakiri on ilmutus.

Vaimulik lisas, et mingil määral on kiriku nõrkus rääkimine armastusest – selle jutu peale tõusevad inimestel tema sõnul alati kõrvad kikki. Tavatähenduses on inimestel aga vägagi erinev arusaam kiriku armastusesõnumist. Andres Uibo tõi piltliku võrdluse: “Armastusest saan mina aru nii, et “Jumal on maailma armastanud ja oma ainusündinud Poja andnud…,” kuid tavavestluses on see: “Panen oma koera riidesse – ma armastan oma koera”.” Teisisõnu  – ei tehta vahet koera pükstel ja enda ohverdamisel maailma eest.

Kuidas peaks omavahel suhestuma kiriku- ja ilmalikud asjad?

Seadusandluse muudatused, mis on naabermaades vastu võetud, jõuavad varem või hiljem Eestisse, olid arutlejad üksmeelel – mõistagi pole erandiks ka tüürimine samasooliste registreeritud kooselu juurest abieluni. “Pole võimalik lennukist välja hüpata ja langust poolel teel peatada,” nentis Patrik Göransson. Muudatused käivad tema sõnul tasapisi ja kindlal viisil: algul kehtib vana süsteem ja selle kritiseerijaid karistatakse. Seejärel neid enam ei karistata. Järgnevalt kehtivad kõrvuti vana ja uus õpetus, kuni vana tõrjutakse välja ja uue süsteemi kritiseerijaid karistatakse. Nii on see ikka olnud.

“Kui kirik tahab olla kirik, siis peab ta end riigist distantseerima. Kui vesi ja bensiin kokku panna, siis ei lähe auto käima,” näeb Göransson ainuvõimaliku lahendusena kahe “riigi” kõrvuti toimimist. Andres Uibo meenutas siinkohal kantsler Andrus Mõttuse seisukohta, et kirik peab jääma puhta õpetuse juurde.

Arne Hiob lisas, et ka vaimulik mõtteviis on läinud lodevamaks – kirikuõpetaja on peaaegu nagu pulmaisa staatuses. Ehk siis: kirik võiks väga vabalt käia vähem kivisid pühitsemas ja küünlaid süütamas ning ta ei peaks piltlikult öeldes sekkuma näiteks astmelise tulumaksu küsimustesse.

Andres Uibo pakkus, et kiriku ja riigi suhteid ongi seni komplitseerinud ehk see, et kirik on hakanud riigi funktsiooe liiga palju üle võtma. Üks neist on abielu registreerimine. Arne Hiob kommenteeris, et praegu on perekonnaseisubüroo justkui kolinud kirikuõpetaja juurde. Kirik ja kirikuõpetaja on küll nähtaval neid asju tehes, aga milleks?

Arne Hiobi sõnul peab kirik olema nagu tugevate müüridega kindlus, mis pakub maailmas kaitset. Sellist kirikut vajavad ka modernse ühiskonna inimesed. Ta ei kahtle, et kirikusse, kristluse juurde tullakse ikka ja jälle – see on läbi ajaloo ikka lainetena käinud.


Kuula lisa:

Lisa kommentaar