Piiskop Philippe Jourdan kirjutab eetilisest dilemmast seoses vaktsineerimisega

Usklike jaoks tähendab koroonavaktsiinide kasutamine eetilist dilemmat, kirjutab Eesti katoliku kiriku piiskop Philippe Jourdan ajalehes Postimees ilmunud arvamusartiklis.

Katoliku kiriku piiskop märgib, et praeguses vaktsiinide debatis on jäänud kristlikud kirikud ja konfessioonid pisut tagaplaanile: teemat peetakse pigem tõenduspõhise meditsiini valdkonda kuuluvaks. Seadmata kahtluse alla kompetentsete teadlaste seisukohtu, märgib piiskop Jourdan siiski, et kirik saab kaasa rääkida vaktsiinidega seotud väärtuste, moraali ja eetikaga seotud küsimustes.

Piiskop peatub oma leheloos esmalt tõsiasjal, et Covidi-pandeemia puhul pole mängus mitte ainult inimeste, vaid ka ühiskonna tervis, sest ühtsus ja solidaarsus on ühiskonnale seda, mis tervis on inimesele. Nimelt on märgatav nii Eestis kui ka teistes riikides, et suuremates linnades on ligipääs vaktsiinile juba ka paljudel noorematel inimestel, kuid maapiirkondades pole seda saada ja seetõttu kaotavad näiteks Prantsusmaal elu paljud inimesed.

„Kristlaste jaoks on elu oluline väärtus, mitte ainult hinge elu ja igavene elu, vaid ka füüsiline, maapealne elu, sest elu on püha, ükskõik millistes rasketes tingimustes seda elatakse,“ tõdeb Philippe Jourdan ja meenutab kirjakohta Piibli alguses, kus Jumal küsib Kainilt: „Kus on su vend Aabel?“ ega lepi tema ükskõikse vastusega: „Kas ma olen oma venna hoidja?“

„Seegi, et inimene kasutab mõistust ja loob ravimeid või vaktsiine, ei ole usalduse puudus Jumala vastu, kes saab kõike teha, vaid see läheb Jumala plaanide alla,“ avaldab piiskop veendumust, ent märgib, et koroonavaktsiini puhul seisab kristlane seisab teatud eetilise dilemma ees, mida me ei saa unustada, ignoreerida või alahinnata. Probleem on selles, et vaktsiinide arendamiseks on teadlased kasutanud rakkude liine, mis pärinevad 1970. aastatel sooritatud abordist. Seda enam, et kui näiteks elundite siirdamine järgneb loomulikule surmale, siis abordi puhul on tegemist tahtliku surmaga.

Moraaliteoloogia sajandeid uuritud mõiste cooperatio ad malum tähendab piiskopi selgitusel seda, et osalemine ebamoraalseks peetud teos on moraalselt lubatav ainult siis, kui see osalemine on objektiivselt kaudne ja passiivne. „See põhimõte ei puuduta mitte ainult vaktsiinide moraalsust, vaid näiteks maksude maksmist, kui riik rahastab aborti, raamatupidajat või koristajat, kes töötavad abordikliinikus, rahva vastutust sõjakuritegude puhul jms olukordi,“ täpsustab ta.

Vaktsiini kasutajat ei saa pidada otseseks ega aktiivseks osaliseks 50 aastat tagasi sooritatud abordis, sest vaktsiini arendamine ei olnud nende abortide tegemise põhjus. Vaktsineerimine ei tähenda ka vaktsineeritule abordi isegi kõige minimaalsemat aktsepteerimist, märgib piiskop. Küll aga saab usklik inimene oma subjektiivset hoiakut väljendada sellega, et valib võimalusel vaktsiini, millel ei ole seost või millel on kõige väiksem seos abordiga või teadusvaldkonnaga seotud inimesena võtab vastutuse, et uute preparaatide puhul lähtutaks elu pühadusest.

Lisaks:

Lisa kommentaar