Piiskop Tiit Salumäe kõne tänasel 1949. aasta suurküüditamise 72. aastapäeva puhul toimunud mälestusüritusel Haapsalu toomkirikus.

Armsad kaasteelised!

Kirikukellad meie toomkiriku tornis ja paljudes kirikutes üle maa on helisenud. Täna oleme siin, Emaaltari ees teistes oludes kui möödunud aastakümnetel oleme harjunud. Me ei saa täna siia koguneda kõigi nendega, kes oleks soovinud tulla küünalt süütama. Hädaolukord seoses koroonaga ei võimalda meile seda. Täna mälestame neid, kes viidi oma kodust ja lahutati oma isamaast ja omasest. Prohvet Jesaja raamatust loeme: ”Ära karda, sest mina olen sinuga; ära vaata ümber, sest mina olen su Jumal: ma teen su tugevaks, ma aitan sind, ma toetan sind oma õiguse parema käega!” (Jesaja 41:10)

Mälu, isiklik ja kollektiivne, on midagi, mis kuulub inimeseks olemise juurde ja teeb meid Jumala sarnaseks. Täna meenutame küüditatuid, kes aeti välja oma kodudest ja kodumaalt. Mõnedki tänased noored ei mõista seda, mis toimus. Nad ütlevad, miks siis ei kutsutud politseid? Jutustagem oma rahva lugu, mitte ainult võitusid vaid ka kannatusi. Täna teame ka üksikasju sellest, mis tegelikult toimus. Üha rohkem fakte saab avalikuks hoolimata püüetest ajalugu varjata või ümber kirjutada. Miks on oluline õppida ajalugu? Miks pidid enam kui 20 000 inimest tõdema, et nad ei ole enam inimesed ees- ja perekonnanimega, neile kuuluva omandiga ja väärikusega? Põhjus oli õiglusetuse muutmine vallutajate uueks õiguseks nii 25. märtsil 1949 kui 14. juunil 1941. Kes laseb vihal ja kuritegevusel valitseda, muutub sarnasteks nendega, kes viisid läbi massilised küüditamised.

Olgem hoitud! Olgu meie rahva kannatuste meenutamine meile ikka oluline ja ühendagu meid ka siis kui me täna ei saa füüsiliselt kokku tulle.