10. jaanuar 2021. Kristuse ristimise püha ehk 1. pühapäev pärast ilmumispüha. Pühapäeva teema on „Ristimise and“.

Palvesõna ütleb Tallinna Jaani koguduse õpetaja Eve Kruus.

“Kristuse ristimise pühal meenutame, kuidas Jeesus lasi Ristija Johannesel ennast ristida ja kuidas Jumal Isa tunnistas ristimistalituse lõpus Jeesuse oma pojaks ning Püha Vaimu nähti tuvi kujul laskuvat Isalt Pojale. Ristimisega algas Jeesuse avalik tegevus ja kannatustee. Lisaks Jeesuse ristimisele kõneldakse sellel pühapäeval ka ristimise sakramendist, selle tähendusest inimese elus.

Jeesus ise on andnud oma õpilastele, oma jüngritele, korralduse minna maailma ja ristida.

Matteuse evangeelium toob ära Tema sõnad jüngritele: „Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud! Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni“ (Mt 28:19–20).

Ristimine on sakrament, mis muudab kristlaseks. Sakramenti on teise sõnaga nimetatud ka salasuseks. Selles toimingus, mille Jumal ise viib läbi ristimist teostava vaimuliku kaudu, peitub Jumala salasus. Läbi aegade on teoloogid püüdnud seletada, mida kõike ristimise sakrament endas sisaldab, kuid suures osas on selle vägi inimmõistusele äraseletamatu. Meil ei jätku lahtiseletamiseks sõnu ega mõisteid.

Kõige lihtsamalt ja lühemalt võib selle kokku võtta ehk nõnda, et ristimise kaudu võetakse inimene vastu Jumala rahva hulka, Tema laste hulka, nende hulka, keda Tema ise oma õnnistusega nende maisel rännakul saadab, oma Püha Vaimuga juhib ja kes on kutsutud pärast maise teekonna lõppu elama Tema riiki, kus pole kannatusi, surma ega kaduvust, sest valitseb ainult ja täielikult Jumala, Looja hea ja armuline tahtmine. Ristimisel annab Jumal ristitavale kingituseks oma Püha Vaimu, mis aitab ristitaval edaspidi olla ühenduses oma Taevase Isaga, mõista Tema sõna, taibata Tema tahtmist. Ristimine on ühe- ja ainukordne ja igavesti kehtiv, sest selle viib läbi Jumal ise, kasutades talitust toimetavaid vaimulikke oma käte ja häälena. Ristimist ei saa tühistada, ei saa „maha pesta“. Inimesel on küll võimalik mitte kasutada ristimisega kingitud ande ja võimalusi, elada nii, nagu ta ei oleks Jumala laps. Samas ei maksa unustada, et lapseseisuse saamisega tekivad ristitule ka kohustused – nõnda nagu ka tavalises perekonnas on lapsel kohustused oma perekonna ja vanemate suhtes. Nende kohustuste ignoreerimisel on samuti tagajärjed.”

Me palvetame: Kõigeväeline Jumal, taevane Isa, Sina oled meid ristimise sakramendi läbi võtnud vastu oma riigi rahva hulka ja tunnistanud meid oma lasteks. Ära lase meil seda, oma lapseseisust, kunagi unustada. Andku see teadmine – teadmine, et Sina meid jälgid ja Isa kombel meie eest hoolitsed – meile rahu, enesekindlust ja elujulgust, aga tugevdagu ka meie vastutustunnet oma elu ja tegevuse tagajärgede eest. Sinu riik on ju ka meie riik, meie ühine kodu, mille eest peame hoolitsema. Aita meil elada nii, et Sa võiksid meie, oma laste pärast rõõmu ja uhkust tunda. Juhi meid oma Vaimuga ja luba maise rännaku lõpul jõuda Sinu juurde taevasesse isakodusse ning näha Sind palgest palgesse.