Paastuaja 4. pühapäev Laetare. Pühapäeva teema on: Eluleib. Palvesõna ütleb Vormsi Püha Olavi koguduse õpetaja Ants Rajando.

“Jh 6: 48-58

48 «Mina olen eluleib. 49 Teie esiisad sõid kõrbes mannat, ja surid. 50 See on leib, mis taevast alla tuleb, et inimene sellest sööks ega sureks. 51 Mina olen taevast alla tulnud elav leib. Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti; ja leib, mille mina annan, on minu liha; ma annan selle maailma elu eest.» 52 Sellest tõusis juutide keskel suur tüli. Nad küsisid: «Kuidas saab Tema anda meile süüa oma liha?» 53 Jeesus ütles neile: «Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kui te ei söö Inimese Poja liha ega joo Tema verd, ei ole teie sees elu. 54 Kes minu liha sööb ning minu verd joob, sellel on igavene elu ja mina äratan ta üles viimsel päeval, 55 sest minu liha on tõeline roog ja minu veri on tõeline jook. 56 Kes minu liha sööb ning minu verd joob, see jääb minusse ja mina temasse. 57 Nii nagu elav Isa minu on läkitanud ja mina elan Isa läbi, nii elab ka see, kes mind sööb, minu läbi. 58 See ongi leib, mis on alla tulnud taevast. See ei ole niisugune leib, mida teie esiisad sõid, ja surid. Aga kes seda leiba sööb, elab igavesti.»

Inimesel on raske mõista isegi kogu meile teadaoleva maailma avarust ja rikkust, rääkimata sellest reaalsusest, mille olemasolu me vaid aimame, kuid ei tunne. Inimene unustab nii kergelt, et seisame igal oma elu hetkel suure saladuse ees, kui nimetame Jumala nime ja mõtleme Tema peale. Meie oma kogu tarkus on enamasti määratud aja ja ruumi piiridega, millesse me oleme siia ilma sündinud. Ometi on Looja pannud meie südamesse ka igaviku, siiski nii, et inimene ei mõistaks Jumala tehtud tööd algusest lõpuni (Kg 3.11).

Tähendamissõna tõelisest leivast, mis tuleb taevast, on üks seitsmest Jeesuse „Mina olen“ õpetusest Johannese evangeeliumis, mida küllap iga Pühakirja lugeja teab. Nendes tähendamissõnades kirjeldab Jeesus oma järgijatele neile hästi tuttavaid maiseid asju, abiks võttes taevaste asjade olemust.

Jeesus ütleb meile, et ta on leib, mis annab maailmale elu. Võime  küsida, et miks just leib? Juutidele nagu ka paljude teiste rahvaste jaoks oli leib kõige toidu ja elutarviduse sümbol. Ka meie armsas emakeeles on leivana laiemalt mõistetud mitte ainult toitu, vaid kõike inimese eluks tarvilikku. Sellisena on see ka Meie Isa palves igapäevase leivana.

Jeesus ütleb, et  Tema on leib, mis annab elu. Maine leib toidab maises elus, taevane leib toidab meid igaveseks eluks. Igavene elu, mille Jeesus omadele annab, ei ole maise elu lõpmatu pikendamine, vaid ajatu vaimne elu, mille poole Ta juhatab oma uskujaid juba siinilmas. Taevast leiba võime vastu võtta pühas armualauas Jeesuse ihu ja verena. Me ei oska lõpuni seletada, kuidas Jumala arm armulauas toimib. Aga äraseletamine polegi siin küllap võimalik ega tähtiski. Viimselt oluline on, et Tema arm toimib ja et me võime seda üheskoos kogeda. Jeesus on taevase leivana tulnud, et anda elu meile kõigile, kes igatsevad ja vajavad igavest elu, mida ainult Tema meile anda saab. Kristuse ihu ja veri on ühendavaks sillaks ajaliku ja igavikulise, nähtava ja nähtamatu vahel. Tänu olgu Issandale, et võime Temaga armulaual kohtuda ja saada elu, mis ei ole pärit sellest maailmast. Aamen.”

Palugem: Kõigeväeline Jumal, Sa oled andnud oma Poja surmale, et kinkida meile elu. Toida meid eluleivaga, et me võiksime osa saada Tema tööst ja jäävat vilja kanda igaveseks eluks. Seda palume Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, kes koos Sinuga Püha Vaimu ühtsuses elab ja valitseb igavesest ajast igavesti.