Ülestõusmisaja 7. pühapäev Exaudi. Tänase päeva teema on Püha Vaimu ootus. Palvesõna ütleb Toronto Vana-Andrese koguduse õpetaja Kalle Kadakas.

Lohutuses kingitud Vaimukindlus (Johannese 14(15) 16 -19)

Viimane ülestõusmispüha pühapäev on oma nimetuse saanud mahajäetu ahastavast järelhüüust taevastesse kõrgustesse siirdunud Lahkunule: “Issand, kuule mu häält, kui ma hüüan; ole mulle armuline ja vasta mulle!” (Psalm 27.7).

Emmause teel kogetud imelise kohtumise ja õpetaja taevasse minemise järel (Luuka 24.13) jäid tema õpilased lohutamatult kurvaks ja tundsid end taas mahajäetuna. See aeg oli tulvil  teadmatust ja lootusetust – inimlikult mõistetav inimlik olukord.

Õpilasi ei näi trööstivat ka Vana Lepingu sõnum prohvet Eelija tuliste hobustega tulistel vankritel tuulepöörises taevasse kihutamisest (2 Kuningate 2.11)  ega Eliisa Eelija vaimu  kahekordse osa ootamisest (2 Kuningate 2.9).

Taevastesse tõusnud Jumala Pojata peavad jüngrid nüüd ise hakkama saama. Nad on sunnitud leppima sellega, et enam  ei ole võimalik kõike üle küsida ega lasta Tal taas end õigele teele manitseda. Hetkega on neil kadunud võimalus lasta Õpetajal  endi eest elu ära elada. Nüüd peavad nad viimaks suutma iseseisvalt otsustada, ise oma vastutust kanda – saama viimaks vaimselt täiskasvanuks.

Õpetaja Taevasse minek pole tema kaugete aegade õpilaste ega tänase päeva ristiinimeste jaoks siiski mitte mingilgi kombel sõnumiks hülgamisest. Ei, nad pole hüljatud orbude sarnased. Ülestõusnu jääb oma õpilasi kui Jumala lapsi saatma Taevastest kõrgustestki: “Ma ei jäta teid orbudeks, ma tulen teie juurde.” (Johannese 14.18) “Ja ma palun Isa ja ta annab teile teise Lohutaja, et tema oleks teiega igavesti.”(Johannese 14.16)

Just läkitatud Trööstija Vaim on see, kes Jumala lapsi vahel talumatukski kujunevas vaimse vabaduse kerguses toetab. Sest Vaimus vaba ja vaimuvaba on kaks vastandlikku seisundit.

Jumala poolt läkitatud  Püha Vaim vabastab meid vaimuvabast olukorrast: väärastumisest, väärsõltuvusest, üksnes inimvaimu taevani ülistavast isikukultusest, kuid irdunule ja irrutatule kingib ta vabaduse. Püha Vaimu vabaduse. Just Lohutaja Vaim vallandab inimvaimu ahistavate mõtete kütkeist, juhtides teda vastutustundlikule elule.

Kas pole nii, et ristiinimenegi kogeb talle kingitud tahtevabaduses vahel usuelu raskusi? Vahest saab meie otsustamissuutmatus alguse just sellest, et oleme ümbritsetud erinevate arvamus- ja tõlgendusviiside paljususest?

Kõrgeima usalduses, läbi Tema läkitatud Püha Vaimu sideme kingitakse viimaks meile igatsetud vaimuselgus. Jumala Püha Vaim ei taluta meid, vaid kirgastab, ajendab, inspireerib. Üksnes Tema poolt trööstituina saame olla loovutajad ja loodetavasti lohutajad neile, kes meile lohutada on antud.

Söandan kaasa mõelda, ometigi arvata, et poeedil pole lõpuni õigus, kui ta oma elukogemust riimistades väidab: “Ei ole vaja lohutust, sest lohutus on vale. Sa nutsid, inimese laps, ja jõudsid lähemale, jõudsid kaugemale…” (Juhan Viiding)

Ristiinimesed vajavad Trööstija Vaimu lohutavat  kinnitust, Vaimus kogenute elutarkust, mis meenutab: kristlik elutee pole ealeski üksluine, sissesõidetud maantee, vaid Jumala Vaimu abiga ikka ja jälle avastamisvõimalusis uus, Jumala Püha Vaimu juhtimises avastatud imeline pääsetee. 

Püha Vaim, mida apostlid ootasid ja mida meie ikka ja jälle vajame, paneb Jeesuse jumaliku au särama. Jeesus ise tunnistab seda: “Tema kirgastab mind, sest ta võtab minu omast ja kuulutab teile.” (Joh. 16.14) Ta ütleb meile: Mina elan ja ka teie peate elama!” (Johannese 14.19)

Palugem, et meile, meie kogudustele ja Kirikule läkitataks Püha Vaimu tröösti, et meie usku elavdataks, meie  usku hoitaks, et meid Jeesuse jälgedes juhitaks ja et me Isa ja Poja poolt läkitatava Vaimu läbi Sõna eneses ja maailmas elavana hoiaksime ja sellest ka oma tegudega tunnistust annaksime. Aamen!