24.01.2021. 3. pühapäev pärast ilmumispüha. Pühapäeva teema on:
Jeesus äratab usule.

Tuleb inimesi idast ja läänest, põhjast ja lõunast, ja nad istuvad lauas Jumala riigis. Lk 13:29

Palvesõna ütleb EELK diakoonia- ja ühiskonnatöö sihtasutuse juhataja, Harkujärve koguduse hooldajaõpetaja Avo Üprus.

“Täna alanud nädala sõnum Luuka evangeeliumi kolmeteistkümnendast peatükist „Tuleb inimesi idast ja läänest, põhjast ja lõunast ja nad istuvad lauas Jumala Riigis“ on puhtakujuline lootuse proklamatsioon. Samas on meie ümber palju inimesi, kellest enamus ei looda midagi. Eesti keel võimaldab mõista, et lootusetud on mitte need, kellest midagi loota ei osata, vaid just need, kes on selle oskuse minetanud ja tuimaks muutunud.

Tundlikkuse kaotamisega kaasneb keeleline vaesus. Kaovad tähenduslikud sõnad nagu kirkus, ülevus, üllameelsus. Ootamatult on lootusetud ja sihita ka need, kes on sünnipäralt või terviselt, jõukuselt või hariduselt eelisolukorras. Alatasa ilmneb sõnaline hoolimatus, mis väljendab hingelist hoolimatust, keelekasutus toob ilmsiks kalestumise ja ükskõiksuse.

Hoolimatus tähendab tegelikult ligimese allahindlust, inimväärikuse alandamist, tähenduse tühistamist. Hooplemine tõstab  tühikargajad rambivalgusesse, aga selles valguses saab nähtavaks tühisus. Hingeline tühjus annab enamasti räigemaid hinnanguid kui südametarkus.

Kerge on öelda: raiu maha puu, mis täna vilja ei kanna, lükka kõrvale inimene, kelle osas lootus on kadunud. Aga meie peame ootama homset ja koos aednikuga varuma pikka meelt ning paluma Jumalat Mari-Liisi ja Sveni, Mailise ja Toomase, Heliri ja Jüri, Martini ja Kaja, Viktori ja Eduardi ja lõpuks ka minu, patuse inimese eest, leidma enestest ning pakkuma neile väärtust, millest nad mingil põhjusel on ilma jäetud. Vahel on see lihtsalt hea sõna, vahel meie aeg ja tähelepanu, vahel aga ka toit ja peavari.

Kogu selle vara on loonud ja teinud kättesaadavaks meie Jumal ja nõnda on inimlik hoolivus, inimväärikuse kaitse ja vastastikune usaldus vaid Jumala armastuse peegeldus ning kõige selle jagamine, mida Tema käest saanud oleme. Iga meie tegematajätmine võib saada meile hukatuseks, nii nagu ka iga sõna, millega oleme oma ligimesele ülekohut teinud. Olgem siis helded ja julged oma elus, oma töös, oma palvetes.

Issand, ma tänan Sind kõigi Su andide eest. Oled andnud mulle elu ja elujõulisuse, võime tunda ja armastada, imetleda tähistaevast ja langevat lund. Sinu arm on olnud minuga nii rõõmus kui raevus, valus ja kannatuses. Sa oled teinud mind Sinu rahusõnumi kandjaks ja Su lootuse hoidjaks. Kuule mind siis, kui ma palun Su rahva pärast. Inimeste pärast, kes tulevad idast ja läänest, täis ärevust ja ootust, aga kes ei leia veel üles Sinu kaetud lauda nende imeliste andidega, mille Sa oled lasknud meile valmistada oma sulaste poolt, oma inglite poolt, oma inimeste poolt.

Sea oma valgus inimeste teeradadele nii, et see avaks pimedusse peitunud aarded, nõnda, et hirmu tagant avaneks lootus, ehmatus asenduks üllatuse ja ootusega. Ja tule siis ise, mu Jumal, nagu kevadine vihm, nagu koit ja ava meie silmad nägemaks kõike head, mida oleme tähelepanuta jätnud Sinu loodus, Sinu inimestes meie ümber, talves ja lähenevas kevades.

Lase sulada meie südametele kasvanud jääl ja lumel, ärata meie armastus, elu muutva väena voolaku see kõigil teedel, pühkides tammid ja talumatuse, vabastades Sinu Riigile kuuluva koha, kus saame istuda lauda ja jagada Su ande omavahel ja üksteisega nii et sõnum Su imelisest peost ulatub maailma äärteni ja üha uued inimesed suunduvad teele idast ja läänest selleks, et olla üks, üks rahvas, üks usk, üks tegudes ilmsiks saav armastus Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi.”

Me palvetame: Kõigeväeline Jumal, rahvaste Issand, Sa oled ilmutanud oma tahet kõigile rahvastele ja tõotanud oma abi meile kõigile. Aita meil kuulda ja teha, mida Sina tahad, et pimedus saaks võidetud Sinu valguse, meie Issanda läbi, kes koos Sinuga Püha Vaimu ühtsuses elab ja valitseb igavesest ajast igavesti.