31. jaanuar 2021. 3. pühapäev enne paastuaega Septuagesima. Pühapäeva teema on: teenimatu arm. Palvesõna ütleb Tallinna Jaani koguduse õpetaja Jaan Tammsalu.

“HERMANN HESSE on kirjutanud: „Iga päev mühiseb meist mööda maailma küllus, iga päev õitsevad lilled, kiirgab valgus, naerab rõõm. Mõnikord ammutame sellest tänulikkusega, mõnikord oleme tusased ega pruugi temast midagi teada, kuid alati ümbritseb meid tulvav ilu.

Oivalisim on iga rõõmu puhul see, et ta tuleb teenimatult ega ole kunagi äraostetav, see on Jumala kingitus nagu pärnaõite lehviv lõhngi. Kas meie märkame seda, kuidas iga päev mühiseb meist mööda maailma küllus? Kas oleme tänulikud, lapsemeelsed imestavad palverändurid siin Jumala imede ilmas? Kas taipame, kui palju head on meile antud? Keegi hüüab nagu solvunud laps: „Aga sellel teisel on palju rohkem! Minul on palju vähem!“ Vahel vist tasuks vaadata, milliseid kirstusid müüakse – eriti palju meile sinna kaasa panna ei saa ja kui ka saaks, siis mida sellega sealpool teeksime?

Mulle kõneldi perekonnast, kes tegi palju tööd, ehitas üles suure maja, haris üles suured põllud. Aga siis äkki võeti kõik see nendelt ära. Nad olid olnud head ja käendanud kellegi suurt laenu, aga laenaja ei suutnud seda maksta. Ja siis tuldi nende heade ja töökate juurde ja neil ei olnud äkki enam maju ega maad. Tundus olevat karjuv ülekohus – suur õnnetus.

Poole aasta pärast tuli küüditamine. Kõik suurte talude omanikud saadeti Siberisse. See pere jäi Eestisse. See, mis oli hiljuti tundunud olevat õnnetus, paistis nüüd õnnena. Jäälilled aknal, lume vaikne langemine, inimesed, kes meist vaatamata meie paljudele puudustele hoolivad, kaunilt korda tehtud soe pühakoda, kutse armulauale.

Tegelikult on see kõik ime. See, et me elame, et meile on kingitud nii palju! Et meid oodatakse ikka veel. Et Ootaja pole kaotanud lootust. Et Tema andestab ja loodab, et me saaksime nägijaiks – tänulikeks palveränduriteks, kes rändavad imest imesse.”

Me palvetame: Issand, tänu Sulle Sinu lõputu helduse eest. Tänu selle hämmastava ilu eest, mida on nii palju meie rännuteel! Ava Sina meie meeled seda tajuma, meie silmad seda nägema, meie hinged seda tundma, meie mõistuse seda taipama.

1