Kui Silvi Lootsmann 2020. aastal ustava ja pühendunud töö eest EELK aukirja pälvis, kommenteeris ta ise: ”Au kuulub Jumalale” – inimese osa on olla tänulik, et lubatakse seda tööd teha.

Mihkli koguduse juhatuse aseesimees, jutlustaja ja Pikavere palvemaja perenaine näebki end ise pigem Maarja-Magdaleena õe Martana, kes ajal, kui õde Jeesuse juttu kuulas, neile köögis toitu valmistas. Tukkide kohendaja, ütleb ta enda osa kohta. Portreeloo tagasihoidlikust ja pühendunud naisest kirjutas Lehte Ilves Lääne praostkonna aastakirja Scripta Annalia (2020).

Kohalik prohvet Järva Jaan (1768-1820) on kunagi ennustanud: Rabavere lamp kustub ära, aga Mälgu palvemaja jääb Kristuse tulekuni. Esimene pool ennustusest on tõeks läinud: Rabavere palvemaja püsis ajani, mil vennastekogudused keelati ja kolhoosiesimees käskis meestel maja lammutada. Kui talumehed käsku ei täitnud, tõmmanud agar esimees ise katuseharja lahti. Varsti kuivanud mehe käsi ära. Selle loo rääkis Silvi Lootsmann ajakirjanikule Rabavere palvemajast päästetud pildi ees.

Silvi Lotsmann on nelikümmend aastat töötanud postiljoni ja postkontori sideülemana. Pööre tema ellu tuli umbes poolsada aastat tagasi ühe sugulase juures olles. Seal ütles üks naine kohalviibijatele, et Jumal armastab neid kõiki ja see ütlemine ei andnud Silvile enam rahu. Enne seda oli ta küll juba lapsest saadik Pikavere palvemaja juures käinud, kuid Jumala järgi vajadust ei tundnud. Ehkki tema olemasolu on uskunud alati.

Esmalt hakkas naine vaimulikku kirjandust otsima, raamatuid käsitsi ümber kirjutama. 40 aasta eest sai temast ka palvetunni jutlustaja. Nüüd palub ta hommikul ärgates õnnistust alanud päeva tegemistele, õhtu lõpetab tänuga Loogale ja palvega lähedaste ning teiste eest, kes südames. Mida aeg edasi, seda rohkem mõtleb ta, et peamine pole see, mida inimene ise tahab, vaid see, kuidas Jumal inimest juhib. Kui usud ja usaldad, siis lahendused antakse alati, pealegi sellised, mille peale ise ei oskaks mõeldagi.   

Mälgu maadel asuv Pikavere palvemaja ehitati 1830. aastal ja möödunud aastal tähistati selle 190. aastapäeva. Väljast vägagi tagasihoidlik hoone mahutab pikkadele pinkidele istuma oma 350 inimest. Perenaine selgitas, et muidu on palvemajas nagu kirikus, aga suhtlemine on vabam, sest kirikumüürid tekitavad distantsi. Vennastekoguduse tunnid on iga kuu esimesel ja kolmandal pühapäeval kell üks.

Lähikonda on elama jäänud vähe inimesi – kes on igavikku läinud, kes ei saa vanuse tõttu enam kodust välja ja palvetunnis käib neid vaid kuus. Lisaks on mitmed koguduseliikmed, kes elavad mujal, kuid kodukohta tulevad pühade ajal – mida vanemaks saadakse, seda enam oma juurtele hakatakse mõtlema. Nüüdseks korrastatud ja ka muinsuskaitse alla võetud palvemaja ümmarguse aastapäeva tähistamine sel suvel oli liigutavalt rahvarohke. EELK aukirja oli palvemaja perenaisele tulnud üle andma piiskop Tiit Salumäe.

Kuni kõik toimib, pole vaja muretseda, mis edsi saab, on Silvi Lootsmann veendunud – asjad seatakse kõrgemalt poolt paika. Koos vennastekoguduse tillukese tuumikuga, kus praegu on küll ainult õed, hoiab Silvia Lootsmann alal tuld Pikavere palvemaja koldes, et lähes täide ja teine pool Järva Jaani ennustusest.

Loe lisa:

Lehte Ilves “Neli ja pool lugu Silvi Lootsmanni elust”, Scripta Annalia 2020