“Mida tegid sina 20. augustil 1991?” See on küllap tänaste kohtumiste kõige sagedamini esitatud küsimus. Eesti riigi jaoks pöördelist hetke täna 30 aastat tagasi mäletab meist igaüks omamoodi, kuid unustada pole seda võimalik. Tallinna Jaani koguduse Facebooki lehel jagavad oma meenutusi ja tulevikusoove Tallinna Jaani koguduse õpetajad Toomas Paul, Jaan Tammsalu, Eve Kruus, Arne Hiob ja Annely Neame.

Meenutused kogus kokku ja pani kirja Margit Arndt-Kalju.

Mida te tegite täna 30 aastat tagasi?

Õpetaja Toomas Paul: „Mida ma tol päeval tegin, ei mäleta. Päevad olid täis vaimulikutööd. Kui paljud ametivennad sukeldusid poliitikasse, siis mina valisin meedia, ja olen sellele tänini ustavaks jäänud. Ajaleht Eesti Aeg palus minult augustiputši päevil kommentaari ning tulevikuvaadet. See lugu – „Pilk kauguste taha“ – ilmuski 23. augustil, aga toimetus oli – ja õigusega! – mu vastupidavusele julgustavad lõpulaused välja jätnud (ma arvestasin ekslikult NSV Liidu säilimise stsenaariumiga).“

Õpetaja Jaan Tammsalu: „30 aastat tagasi, teenides kolme kogudust ajas, kus ristimiste, leeritamiste, laulatuste arv oli üks mitme sajandi suuremaid… Võib arvata, et tööpuudust mul tol ajal ei olnud ja võimalus Saaremaalt Tallinna ühislaulmisele tulla puudus täielikult. Muidu oleks mõnele laulatatavale paarile tulnud öelda, et ma hakkan nüüd Eesti asja ajama ja nemad vaadaku ise, kuidas laulatatud saavad. Nii et tööd oli palju, rõõmu samuti. Poliitilises elus ma olin tänu ERSP-le, Eesti Kongressile, Eesti Kodanike Komiteede ja Rahvarinde liikumistele niivõrd aktiivselt sees, et ma ei tundnud ka väga suurt muret, et liiga vähe kaasa lööksin. Nii et olin sel päeval Saaremaal, tegin oma igapäevast tööd ja mandril toimuvatele vägevatele muutustele ja Toompeal tehtavale julgele otsusele elasin kaasa televiisori vahendusel.“

Õpetaja Eve Kruus: „20. augustist 30 aastat tagasi mäletan seda, et hommikupoolikul olin ma miilitsas tööl – olin tollases Kalinini rajoonis uurija –, aga õhtul vaatasin kodus koos isaga telekat ja seal oli otseülekanne ülemnõukogust, kus käis hääletamine. Ma mäletan, et kell oli 23 läbi vist kolm minutit, kui kõlas see ajalooline haamrilöök. Hea tunne oli – ja et veel minu sünnipäeva peale see sattus!“

Õpetaja Arne Hiob: „Seda päeva ma ei mäleta täpselt, ma olen üldse tseremooniate suhtes tagasihoidlik kuju, ei ole nendega elus eriti seotud olnud – ilmselt on loomus selline. Mida ma täpselt sel päeval tegin, seda ma ei oska öelda. Vabariik tuli ju sammhaaval, minu jaoks oli see protsess. Ma mäletan, et kui ma esimest korda kuulsin, et Vene tankid välja viiakse, siis esimene reaktsioon oli see, et ma rõõmustan, kui need kunagi enam tagasi ei tule. Mis nüüd ka ei juhtuks, aga ma arvan, et seda, mis siin 30 aastat on olnud, oli vaja. Nii nagu Afganistani missiooni oli 20 aastat vaja – kui palju seal vigu detailselt sees ka ei olnud. Ikka viivad niisugused protsessid meie elu edasi, annavad kogemusi kõigile. Meie Eesti Vabariigi edasiminek 30 aastat koos nende poliitiliste vaidlustega, mis on olnud … No nii on kõikjal: inimesed vaidlevad, arutavad, midagi pole teha. Diktatuur surub vastased maha, vabas maailmas seda ei tehta.“

Õpetaja Annely Neame: „30 aastat tagasi 20. augustil olin mina Prantsusmaal Taizés. Oli päev enne minu sünnipäeva. Kuna me viibisime Eestist eemal ja oli selline keeruline aeg, siis vennad kinkisid meile kastitäie musta leiba ja suure purgitäie mett. Nii et me tähistasime Eesti vabanemist sedamoodi. Me ise ei teadnud selle päeva sündmustest suurt midagi, aga vennad teadsid, neil olid mingid infoliinid, ja nad siis teatasid meilegi. Samal ajal olid paljud eestlased seal hästi mures ja tahtsid Eestist põgeneda, küsida vendade käest poliitilist varjupaika. Nii et paanikat oli küll, aga üldiselt … Taizés on inimestel ikka tore.“

Millised soovid teil on Eestile järgmiseks 30 aastaks?

Õpetaja Toomas Paul: „Kas 30 aasta pärast on enam administratiivüksust „Eesti Vabariik“, ei ole kindel. Mu meelest ei võeta tõsiselt, et ees seisab globaalne rahvasteränd. Toidu- ja veel enam veepuudus, kodusõjad jm sunnivad inimesi tungima sinna, kus veel – just veel! – on süüa ja juua ja rahu. Aga see ei jää nii. 8 miljardit mahub kuidagi ära, aga järgmise 30 aasta jooksul lisandub arvestuslikult sama palju. Kuigi karta on, et kollaps tuleb varem. Minu soov on, et eestlane mõtleks oma hingeõndsusele, ja teeks seda juba täna. Kuni veel päev on! „Öö tuleb, mil ükski ei saa midagi teha“ (Jh 9:4).“

Õpetaja Jaan Tammsalu: „Ma loodan, et meil on kolm järgmist aastat olemas, 30 ma ei julge isegi loota praeguses maailmas ringi vaadates. Aga soovin tarkust ja tähelepanelikkust, et me saaksime aru, et meil on piisavalt asju ja nüüd me võiksime vaimsemate asjadega tegelema hakata ja oma hinge eest veidi enam hoolt kanda, sest muidu me põrutame koos oma tohutu asjade koormaga üle kuristiku serva kõik ja korraga. Loomulikult soovin ma meie maale ja rahvale Kõigeväelise õnnistust ja armu.“

Õpetaja Eve Kruus: „Kui ma mõtlen sellele 30 aastale, siis mul tuleb meelde Iisraeli rahva kõrberännak tõotatud maa poole, mis kestis 40 aastat. Ma loodan, et järgmise 30 aastaga me jõuame selleni, millest me unistasime 30 aastat tagasi, st sellise Eestini, kus mitte keegi ei virise ega nurise ja kus on tõesti kõigil hea olla.“

Õpetaja Arne Hiob: „Mida järgmiseks 30 aastaks soovida … Ma olen veendunud, et kristlusest taganemine on tagurlus, ja pean seda suureks miinuseks, et läänemaailm tahab n-ö neutraalsust – ma ei pea seda õigeks, kristlik maailm on kõrgem, sest Kristuse ilmutus on absoluutne. Ka ajalooliselt saavutas läänemaailm selle teadmise põhjal oma väärikuse. Seega ma soovin Eesti ja Euroopa kristlikumaks muutumist.“

Õpetaja Annely Neame: „See on hästi tõsine küsimus. Ma soovin, et iga inimene vastutaks oma mõtete, sõnade ja tegude eest. Ma soovin Eestile edulugu, aga mitte sellist, et me oleksime kõige jõukamad, tublimad ja targemad, vaid et meil oleks selline edulugu, kus me oleksime loojad koos Loojaga. Kui Jumal on meid loonud, siis peaksime seda võtma täie vastutusega ja olema Tema kaasloojad, elusama elu tegijad.“