Peapiiskop Viilma taasiseseisvumispäeva jutluses: vabadus on oma ürgses olemuses Jumala and inimsoole

Peapiiskop Urmas Viilma jutlustamas taasiseseisvumispäeva tänujumalateenistusel 20.08.2021

Peapiiskop Urmas Viilma jutlus Eesti iseseisvuse taastamise 30. aastapäeval Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus 20. augustil 2021

„Ja Taavet kiitis Issandat terve koguduse silma ees. Taavet ütles: „Ole kiidetud, Issand, meie isa Iisraeli Jumal, ikka ja igavesti! Sinul, Issand, on suurus ja vägevus, ilu ja hiilgus ja au, kõik, mis on taevas ja maa peal. Sinul, Issand, on kuningriik ja sa oled ennast tõstnud kõigile peaks. Rikkus ja au tulevad sinult, sina valitsed kõike, sinu käes on jõud ja vägi, sinu käes on voli kõike teha suureks ja tugevaks. Ja nüüd, meie Jumal, me täname sind, ja me ülistame sinu aulist nime! Sest kes olen mina ja kes on mu rahvas, et meil on jõudu nõnda vabatahtlikult anda? Tõesti, kõik tuleb sinult ja sinu käest oleme sulle andnud!” 1Aj 29:10-14

Head pidupäevahommikused kirikulised, armsad sõbrad!

Viimastel nädalatel on erinevad meediaväljaanded avaldanud arvukalt meenutusi 30 aasta tagustest sündmustest – Eesti iseseisvuse taastamise (mitmes mõttes) kuumadest päevadest 1991. aasta augustis. Kõik püüavad midagi meelde tuletada ja meenutada, eriti seda, kus sel hetkel oldi, mida sel hetkel tehti, mida tunti ja mõeldi. Teatud kadedusega võime kuulata iseseisvuse otsuse tegemise juures viibinud kaasmaalaste mälestusi selle päeva kõige ärevamatest hetkedest. Teame ka, et kangelased ei tegutsenud neil päevil mitte ainult ülemnõukogu istungitesaalis, vaid ka mujal Toompea nõlvadel ja lossi ümber, telemaja ees ja Vabaduse platsil, teletorni jalamil ja sees. Lisaks veel paljudes paikades, kus oli tarvis näidata julgust oma rahva vabaduse eest seismisel. Seda isegi vaatamata üha valjenevast soomuslintide ähvardavast klõbinast asfaldil. Kirikute uksed olid avatud, küünlad põlesid, lauldi ja palvetati.

Ülemnõukogu tegi 20. augustil 1991 kell 23.03 ajaloolise otsuse Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise kohta. Selle otsuse kinnitanud ülemnõukogu juhataja Ülo Nugise haamrilöök ja järgnenud aplaus parlamendisaalis on vaidlemisele mittekuuluv fakt. Kõik on fikseeritud kõigile üha uuesti ja uuesti vaatamiseks isegi filmilindile.

Millise hinnaga, missuguste kokkulepete ja läbirääkimiste, milliste sündmuste ja protsesside järel või tulemusena kõik see toimus? Selles ollakse erinevates arvamustes, mälestustes ja meenutustes oluliselt vähem ühel meelel. Vaidlused selle üle, millised sündmused ja kelle teod olid need kõige esimesed, kelle teened Eesti vabaduseteel kõige olulisemad ja mõjusamad, jätkuvad ilmselt veel aastaid. Iga artikkel või raamat näitab kirjutaja vaatenurka ja tõstab esile tema isiklikku rolli Eesti vabaks saamise loos.

Mina värskelt keskkooli lõpetanud noore elluastujana mäletan sellest ajaperioodist mitu aastat kestnud meeleavaldamist ja isamaaliste laulude laulmist. Kui küsida, millistel sündmustel olin kohal ja millistel mitte, siis on seda öelda keeruline. Kuigi kool sai sel ajal üsna heade tulemustega lõpetatud, leeriski käidud ja lisaks tegeletud veel kõige muuga, tundus, et lipp tuli haarata ja rongiga Sauelt Tallinna sõita vähemalt igal nädalal, et oma panus ja noor pulbitsev energia vabadusvõitlusesse anda.

Kummalisel kombel ei ole mul aga 30 aasta tagusest ajast ja augustisündmustest kõige teravamalt meeles mitte see, millises järjekorras või kelle initsiatiivil kõik toimus, vaid see, kuidas mulle ühel hetkel see haamrilöögiga fikseeritud vabadus lausa füüsiliselt kohale jõudis.

Olin 1991. aasta kevadsuvel lõpetanud gümnaasiumi ning viinud dokumendid sisse EELK Usuteaduse Instituuti õppima asumiseks. Sisseastumiseksamid riiklikult tunnustamata, kuid läbi kogu okupatsiooniaja tegutsenud kiriklikku kõrgkooli toimusid nädalapäevad hiljem pärast iseseisvuse taastamist 26.-28. augustini Tallinna Tehnikaülikoolis, tänase TalTechi peahoone VI korruse auditooriumis.

Üksipäini inimtühjas liinibussis Nõmme mäelt alla Mustamäele eksamitele sõites ja sama inimtühje tänavaid vaadates jõudis minuni ootamatu selgus ja äratundmine, et minu tudengipõlv ja õpingud hakkavad toimuma ühiskonnas ja riigis, mis on vaba. Seal Mustamäe bussis istudes ja oma uuele eluetapile teoloogiaõpingutes ja kirikutöös vastu minnes mõistsin, et Jumal oli meie rahvale ulatanud aarde, millega peame hellalt ja hoolsalt ümber käima. See äratundmine mõjus äratavalt nagu silmade avanemine varajasel suvehommikul.

Tänase jumalateenistuse üheks lugemistekstiks on valitud kuningas Taaveti kiituslaul 1. Ajaraamatu 29. peatükist. Taavet, kes oli lõpetamas oma 40 aasta pikkust valitsemisaega endiselt veel ülesehitatavas riigis, oli andmas üle oma valitsusjärge pojale Saalomonile. Iisraeli esimese kuninga Sauli ajal rahvas sõdis lakkamata. Temale järgnenud kuningas Taaveti ajal saavutati rahu. Kolmanda kuninga, Taaveti poja Saalomoni ajal saavutas Iisraeli kuningriik oma jõukuse ja hiilguse.

Oma elutööd lõpetav Taavet taipas alles pärast aastakümneid valitsemist, et rahvas teenis Jumalat endiselt alles telktemplis nagu ajal, kui viibiti 40-aastasel kõrberännakul. Enesele oli kuningas rajanud uhke seedripuust kuningakoja. Nõnda algatas ärganud südametunnistusega Taavet enne ameti üleandmist pojale Saalomonile üldrahvaliku korjanduse templi rajamiseks.

Oma kiituslaulus tõdeb Taavet: „Rikkus ja au tulevad sinult [Issand], sina valitsed kõike, sinu käes on jõud ja vägi, sinu käes on voli kõike teha suureks ja tugevaks“. Taavet lisab sõnad, millele tahan, et me just täna oma vabadust pühitsedes ja omariiklust tähistades mõtleme: „Sest kes olen mina ja kes on mu rahvas, et meil on jõudu nõnda vabatahtlikult anda [sinu templi jaoks]? Tõesti, [sest] kõik tuleb sinult ja sinu käest oleme sulle [tagasi] andnud!“ (1Aj 29:12-14)

Kõik tuleb Jumalalt ja isegi see, mille me talle tagasi tahame annetada, tuleb Jumalalt endalt! Meil endal ei ole kunagi midagi. Kas oleme teadvustanud, et meil ei ole siit maailmast ühel päeval rohkem kaasa võtta, kui hoidsime oma peopesas sel hetkel, mil me esmakordselt valgust nägime ja siia ilma sündisime? Meil on maailma sündides ja siit igavikku lahkudes tühjad pihud! Kõik, mis meil täna on, on saadud kelleltki teiselt. Järelikult, tuleb meilgi endast jätta maha nii palju, et teistel, kes meie järel tulevad, oleks sellest samavõrra või rohkemgi rõõmu. Kust sai aga kõige esimene inimene vaba tahte – vabaduse –, mida teistele endast pärandina maha jätta või edasi anda?

Vabadus on oma ürgses olemuses Jumala and inimsoole, mille iga uus põlvkond võib pärandina vastu võtta oma eelkäijatelt ja edasi anda oma järeltulijatele. Inimene, kes arvab, et vabadus saab olla tema omand, muudab vabaduse odavaks. Sest iga asi, mis on kellegi omand, saab hinna ja muutub kaubeldavaks. Sellise vabaduse väljaostuhinnaks saab olla vaid võitlustes valatud veri, kui on vaja takistada vabaduse röövimist ja oma rahvusliku vaba tahte mahamüümist ükskõik millisele võõramaa „kaupmehele“. Eesti rahvas on juba pidanud Vabadussõjas korra oma vabaduse kaitsmiseks ja kaubaks saamise takistamiseks verehinda maksma. Jeesuski valas ristil oma vere, et osta inimkond vabaks ühe saatuslikuks saanud puuvilja eest kaela langenud patuorjusest.

30 aasta eest ei pidanud me vabaduse eest verehinda maksma. Tänu Jumalale! Seda enam tuleb meil hinnata oma vabadust kui andi täna. Vabadus on meile antud ju kõigest tähtajatu kasutusõigusega nii pikaks ajaks, kuni oskame seda hinnata, sellest lugu pidada, seda väärtustada. Siis püsime vaba riigi ja vaba rahvana. Kasvõi aegade lõpuni. Kuni oskame oma vabadust hinnata, võime pidada ennast kuuluvaks teiste vabaduse jaoks äravalitud rahvaste sekka. Erinevalt kõikidest nendest rahvastest, kes on ajalukku hääbunud, kes oma iseseisvust pole saavutanud, kes vabadust igatsevad ja seda püüavad, kuid tänaseni ebaõnnestunult. Kui nad ise seda ei tee, siis kaupleb keegi teine nende rahvaste vabadusega.

Täna tuleb meil kuningas Taaveti kombel tõdeda: „Rikkus ja au tulevad sinult Issand, sina valitsed kõike, sinu käes on jõud ja vägi, sinu käes on voli kõike teha suureks ja tugevaks. Tõesti, sest kõik tuleb sinult, Issand!“

Aamen.


Lisaks:

Meeldib 1

Lisa kommentaar