Apostel püha Paulus on 1. sajandil elanud Jeesuse järgijatest üks tuntumaid. Ta sündis Tarsoses arvatavasti 3. aastal ja kandis nime Saul(us). Ta oli äge kristlaste vastane, kes uskus, et uus usk on vastumeelt Jumalale, keda tema kummardab. Ta oli näiteks ka esimese kristliku märtri Stephanuse kividega surnuks loopimise tunnistajaks.

Teel Damaskusesse kristlaste kogudust hävitama tabas Saulust pimestus ereda valguse mõjul, ta kukkus hobuse seljast maha ja selle järel sai ilmutuse. Ta kuulis Jeesuse häält ütlemas: “Saul, Saul, miks sa mind taga kiusad?” Ta jäi pimedaks ning kaaslased viisid ta Damaskusesse, kus ta raviti käte pealepanemisega nägijaks. Selle ime järel lasi Saulus end ristida ja sai uueks nimeks Paulus. Sestpeale pöördus ta judaismist kristlusse, jutlustas, asutas kogudusi ning kirjutas neile kirju, lahendades koguduste probleeme. Ta uskus, et Aabrahami Jumal pole ainult juutide, vaid kõigi inimeste Jumal. Jeesus ütles tema kohta, et „tema on mul valitud tööriist minu nime kandma rahvaste ja kuningate ja Iisraeli laste ette.“ (Ap 9,15).

Esimese misjonireisi (a. 45-49) tegi Paulus Küprosele.  Teel läbi Galaatia püüdis ta jutlustada ka juutidele, kuid need olid tema suhtes tõrjuvad. 

Teisele misjonireisile (aastatel 51-54) läks Paulus unes nähtud nägemuse järel, mis juhatas teda Filippi linna. Seal jõudis evangeelium esmakordselt Euroopasse. Ateenas pidas ta oma kuulsa jutluse “Tundmatust Jumalast”. Seejärel veetis Paulus poolteist aastat jutlustades Korintoses. Pärast Efesuse külastamist pöördus ta Jeruusalemma tagasi.

Pauluse kolmas misjonireis viis teda esmalt uute Väike-Aasia kirikute inspekteerimisele. Kaks aastat viibis ta Efesuses, kuid pidi lahkuma vihaste hõbeseppade survel, kes ei saanud enam müüa jumalanna Diana kujukesi. Läbi Ahhia, Makedoonia ja Mileetose jõudis ta Jeruusalemma, kus roomlased pidid ta vangistama, et teda vihaste juutide eest kaitsta. Oodanud kaks aastat kohtuotsust, kasutas Paulus Rooma kodaniku õigust pöörduda keisri kohtu poole.

Viimasel reisil (aastal 61) hukkus Malta rannikul teda konvoeerinud laev, aga ta pääses koos kõigi teistega Maltale. Roomas paigutati Paulus koduaresti, kuid ta võis külalisi vastu võtta ja kirju kirjutada. 

Järgnevatel aastatel langes Paulus keiser Nero tagakiusamise ohvriks ja tal raiuti mõõgaga pea  maha. Sellest ka möök tema embleemil. Pauluse põrm aga on maetud San Paolo fuori le Mura basiilikas.

 Pauluse kirjad õhutavad noori kogudusi ühinema ühtseks kirikuks. Need on ühtlasi esimesed kirjalikud dokumendid kristlusest.

Paulus on telgivalmistajate ja sadulseppade patroon ning temalt palutakse abi mürkmadude vastu.