2010. aastast kuulub Eesti riiklike tähtpäevade hulka vanavanemate päev, mida tähistatakse septembri teisel pühapäeval. Selle eesmärgiks on avaldada austust Eesti eakamatele inimestele, eriti aga esile tõsta vanavanemate rolli lastelaste kasvatamisel.

Kuidas on aga vanavanemate päev seotud kirikuga? Aegade üleste väärtuste kaudu, aga ka seetõttu, et kogudus on koduks eri põlvkondadele, kirjutas Liina Raudvassar mõne aasta eest vanavanemate päeva eel Eesti Kirikus ilmunud arvamusloos.

„Pühapäevakoolilaps kohtub kirikus eluõhtusse jõudnuga – noorel on eakalt õppida ja vastupidi. Lähiaja kirikuloost teame, et just vanavanemad olid tihti need, kes lapselapse käekõrvale võttes kirikusse tõid. Ka siis, kui see oli poliitiliselt ebakorrektne ning ideoloogiliselt vale. Vanavanematel on aega, kui ema-isa on tööl. Aega lapsega juttu ajada, mured ära kuulata ja elutarkust jagada. See suhe üle põlvkonna on uskumatult väekas.
Neljandat käsku, mis kutsub austama oma isa ja ema, kommenteerides kasutab Martin Luther sõnu kuuletuma, armastama, austama. Moosese aegadest pärit käsk sisaldab tõotust: et su elupäevi pikendataks sellel maal, mille Issand, su Jumal sulle annab (2Ms 20).
Vanemate austamise käsk pole seotud ainult lähisugulastega, vaid hõlmab nõuet suhtuda lugupidavalt põlvkondadesse meie eel. Tänu kellele me elame ja oleme. Me räägime esiisade usust ja esiemade elutarkusest. Nii kaua, kui peame nende usku ja tarkust enda osaks, püsime rahvana. Kuuletudes, armastades, austades …
Tänu kodanikualgatuse korras riigikogusse jõudnud ettepanekule arvati vanavanemate päev 2010. aastal riiklike tähtpäevade nimekirja ning sellest ajast tähistatakse seda septembrikuu teisel pühapäeval. Vanavanemate päeva eesmärgiks on tänada ning avaldada austust vanavanematele laste ja lastelaste kasvatamise, jagatud hoole ning armastuse eest.“