Vaimulik vastab: millised on kristlikud väärtused luterliku kiriku seisukohalt?

EELK kodulehe eelk.ee kaudu on juba mõnda aega võimalik esitada vaimulikule oma küsimus kiriku ja usu kohta. Luterliku kiriku kodulehe rubriigis “Küsi vaimulikult” saab lugeda vastuseid seni esitatud küsimustele. Vastas EELK vikaarõpetaja Enn Auksmann.

Teemadering: kiriklikud talitused, usk ja elu, Piibel ja teoloogia, tavad, jumalateenistus, moraaliküsimused, eri kirikud ja regioonid, kirik ja kogudus.

Küsimuse esitamiseks tuleb kodulehel täita vastav vorm. Küsija andmeid kodulehel avaldatud vastuse juures ei kuvata.

Jagame meie kodulehe kaudu enim esitatud küsimusi ja vastuseid ka e-Kirikus.


Mis on kristlikud väärtused luteri kiriku seisukohalt ja kas need erinevad kuidagi teiste kristlike kirikute tõekspidamistest?

Vastus sellele küsimusele sõltub kõigepealt sellest, mida mõistame väärtuste all ja mis liiki väärtustest on juttu. Kui kõneleme näiteks kõlbelistest väärtustest, siis kindlasti on kõigile kirikutele, sh luterlikule, ülimaks väärtuseks armastus Jumala ja kaasinimese suhtes. Jeesus ütleb, et käsus armastada Jumalat üle kõige ja ligimest nagu iseennast on “koos kogu Seadus ja prohvetid” (Mt 22:40). Sama kinnitab ka apostel Paulus, öeldes, et kõik käsud on “kokku võetud selles sõnas: Armasta oma ligimest nagu iseennast!”, ja et “nii on armastus Seaduse täitmine” (Rm 13:8-10). Muidugi kerkib siit kohe küsimus, kuidas armastust mõista ja millised kõlbelised järeldused me sellest teeme. On luterlikke või muude nimedega kirikuid, mis näiteks just armastusele viidates kiidavad heaks ja õnnistavad samasooliste inimeste seksuaalsuhteid ning kooselu (või koguni abielu), samal ajal kui teised luterlikud või muude nimedega kirikud ütlevad, et Pühakirja põhjal on see patt ja lubamatu. Nii on ka paljude teiste asjadega.

Siit jõuamegi selle juurde, mis on nii luterliku kui üldiselt ja traditsiooniliselt kogu kristliku kiriku jaoks ülim väärtus või hüve, ja nimelt Jumal ning Tema tahe, mida Ta on meile ilmutanud oma Sõnas. Kuna Jumal on kõige Looja ja Hoidja, kuna Tema on kõige oleva alus ja lähtepunkt, kuna Ta on ülim hüve, headus, pühadus ja armastus, on hea, õige, püha ja tõeliselt väärtuslik see, mis vastab Tema tahtele. Erinevad asjad, teod või nähtused ei saa oma kõlbelist väärtust mitte sellest, kuidas miski kellelegi tundub, vaid sellest, et Jumal on selle nii seadnud. Ka Vana Testamendi pattulangusloo mõte (1Ms 3) on selles, et inimese põhiliseks veaks ja eksimuseks (mitte ainult aegade alguses, vaid läbi kõigi aegade) on see, et ta ei lepi Jumala poolt antu ega kindlaksmääratuga, vaid tahab ise otsustada, mis on hea ja mis on kuri. Mis on parajasti ja tema jaoks hea või kuri – siit tuleneb paratamatult ka kõikvõimalike väärtuste, sealhulgas kõlbeliste, suhtelisus, sest inimlikus mõttes võib tõesti juhtuda nii, et “mis ühele on hea, see on teisele halb”.

Kõrgeimaks väärtuseks, mille poole inimene peab püüdlema, on õppida tundma Jumalat ning kogu oma eluga Teda kiita, teenida ja austada. Kõik muud väärtused rajanevad sellel ja lähtuvad sellest. Kui inimene armastab tõeliselt Jumalat, siis peab ta ka Tema käske ja armastab oma ligimest. Kristlike kirikute vahelised erinevused – ka väärtuste küsimuses – tulenevad sellest, kas üks või teine kirik rajaneb ülalnimetatud põhialusel või mitte. Ajaloolised ja traditsioonilised kirikud, mille hulka kuuluvad näiteks rooma-katoliku, õigeusu ja ka luterlikud kirikud, jagavad ühist usutunnistuslikku alust, mis on formuleeritud esimestel kristlikel sajanditel ja võetud kokku usutunnistuslike tekstidena (näiteks Apostlik usutunnistus ja Nikaia usutunnistus). Neis tekstides antakse tunnistust kiriku kuulutuse olulisimatest punktidest: Jumalast, inimesest, päästest, igavikust jne. Iseküsimus on, kuivõrd üks või teine kirik ise ühest või teisest punktist kinni peab – ja siin tuleb tunnistada, et mitmed algselt väga tõsise usutunnistusliku alusega kirikud on tänapäeval oma aluspõhimõtetest taganenud ning kuulutavad ja õpetavad midagi hoopis muud, tihtipeale mitte enam Pühakirjast, vaid hoopis üldisest avalikust arvamusest lähtudes. Üldiselt võib öelda, et kristlikke kirikuid ühendab rohkem kui lahutab, aga selleks, et anda põhjalikum vastus erinevate kirikute õpetuse ja ka nendevaheliste erinevuste kohta, on vaja konkreetsemaid küsimusi. Eestis tegutsevate erinevate kirikute lühitutvustuse leiab näiteks Ilmo Au ja Ringo Ringvee kirjutatud raamatust “Usulised ühendused Eestis” (Kirjastus Allika 2008).

Enn Auksmann
29.10.2008

Lisa kommentaar