Jutuks võeti ebapopulaarsed ja tüütud kirikuteemad

Igavikupühapäeva nädalal salvestatud veebisaates “Taevas tuleb appi!” arutlesid igavikulistel teemadel saatejuht, Põlva koguduse õpetaja Toomas Nigola, Tallinna Rootsi-Mihkli koguduse õpetaja Patrik Göransson ja Tartu Ülikooli usuteaduskonna magistrant Robert Bunder. Inimese ja usu ning kiriku suhetest rääkides peatuti teemadel nagu surm, kohtumõistmine, taevas ja põrgu. Siiski tuli juttu ka rõõmust ja armastusest. Järgnevalt on saate jutuajamised esitatud lühendatud kujul.

Toomas Nigola: Inimestel on kiriku suhtes vastukäivad ootused: ühest küljest oodatakse, et kirik seisaks igavikuliste väärtuste eest, teisest küljest aga leitakse, et kirik käigu ajaga kaasas. Kuidas kommenteerid?

Patrik Göransson: Igavikule mõtlemine pole praegu tõesti moes. Tunduvalt populaarsem on omada õigusi ja eriõigusi. On ka üksjagu inimesi, kes arvavad, et kirikut on võimalik muuta. Aga kirikut saab võrrelda saatkonnaga: oleks kummaline, kui minna näiteks Rootsi saatkonda kritiseerima selle riigi poliitikat või küsida selle kohta saadiku isiklikku arvamust. Sama lugu on Jumalariigi saadikutega, kelleks on kirikuõpetajad. Jumalariik ei ole vabariik, kus juhid valitakse mõneks aastaks, vaid igavene kuningriik.

Mõned inimesed on minuga moraalseid probleeme arutades olnud pahased, et miks ei ole kirikul valmidust ennast muuta. Olen siis vastanud, et mina olen vaid käskjalg. Kui te ei mõista, kui targalt on Jumala poolt kõik korraldatud, siis ainus võimalus midagi muuta on panna käed kokku ja langeda põlvili. Jumal suudab välja kannatada kõik kaebamised ja kurtmised. Seda tehes on loomulikult risk, et inimene muutub ise.

TN: Selline lahendus ei pruugi sobida, see võib paljudele teoloogidele tunduda liiga vanamoodne.

PG: Teoloogiat saabki teha kahtmoodi: tagumiku ja põlvede peal. Vahelduseks oleks värskendav ka selline arusaam, et mõnd küsimust võiks käsitleda hoopis karmimalt kui seda seni on tehtud. Kui kõik ümbertõlkimised on ainult mugavdumine selle maailmaga, siis on seda väga igav kuulata.

TN: Meie materiaalsusele orienteeritud tsivilisatsioonis on ka suhe Jumalasse nartsissistlik – Jumalalt oodatakse teenust, mida tarbimine ei saa anda. Kui Jumal neid vajadusi ei rahulda, siis on ta kasutu, teda pole justkui vaja?

PG: Nagu meie ajastu, on ka suhtumine religiooni enesekeskne. Näiteks küsitakse, et “mis on sinu jumalapilt?” Aga õige on ikkagi nii, nagu Meie Isa palves – “nagu taevas, nõnda ka maa peal”. Meie peame muutuma Jeesuse sarnaseks, mitte ei pea hakkama Jeesust ümber tegema, et ta meile meeldiks.

Enda kõige mõõdupuuks pidamine pole siiski midagi uut ega huvitavat, vaid olnud nii loomisloo algusest peale. Ka Saatan on tahtnud olla Universumi keskpunkt ja julgustanud kõiki inimesi sama illusiooniga algusest peale, et nemad on Universumi keskpunkt, mitte Jumal.

TN: Neljast viimsest asjast – surmast, kohtumõistmisest, taevast ja põrgust – räägitakse praegu vähem kui 50-100 aastat tagasi. Kas nendel teemadel tuleks kõneleda või olla ettevaatlik, et mitte viimaseidki inimesi kirikust eemale peletada?  

PG: Kui Kristus küsis, kas ka teie lähete, siis küsisid tema järgijad vastu: “Aga kuhu meil minna? Sinu käes on igavese Jumala Sõna!”  

Karta tuleb hoopis nendesamade kirikust lahkuvate inimestega kohtumist viimsel kohtupäeval, kui nad on teel põrgusse ja näitavad näpuga minu peale, et miks sa meid ei hoiatanud.

TN: Põrgust pole ehk sobiv rääkida, sest “ega minu Jumal pole küll selline, kes inimesi põrgusse saadab”?

PG: Saatanal pole kindlasti midagi selle vastu, et me põrgust ei räägi, sest tema tahab meid ju sinna saada. Ei ole kuidagi võimalik seda ausalt reklaamida, et “tule ja põle igavesti koos minuga!” – küllap oleks väga vähe neid, kes tahaks ühineda selle liikumisega.

Loomulikult räägime rohkem taevariigist, kuhu peaksime olema teel. Samas tuleb ju hoiatada. See on sama, kui lõbus seltskond läheb nõrga jää peale ja ma ei taha öelda, et jää on nõrk, sest neil on nii lõbus! See ei oleks kuigi sõbralik käitumine.

TN: Nii et keset praegust rusuvat aega oleks sobiv mõelda ka igavikulisematele asjadele ning meeleparandusele?

Räägitakse palju, et praegune olukord on õnnetu juhus ja mitte Jumala karistus – küll varsti saame sellest üle. “Oi-oi, juhtus-juhtus!” – aga nii ütlevad joodikud! Pole õige jätta tegelikku sõnumit kõrvale – koroonal on meile väga palju õpetada.

Vanas Katekismuses on kirjutatud vastuseks küsimusele, mida arvata õnnetustest: need on karistuseks jumalakartmatuile, hoiatuseks ja äratuseks jumalakartlikele, armastuse- ja usuprooviks ustavaile. Jumal ei tegele ainult üksikute inimeste, vaid ka koguduste, riikide, rahvastega. Meeleparanduses, paastumises, üheskoos otsimises saame teada, mida Jumal tahab meile öelda.

***

Toomas Nigola: Praeguse aja noored tulevad kodudest, kus pole olnud kristlikku kasvatust. Mille mõjul või milliste ootustega sinu põlvkonnakaaslased praegu usu juurde tulevad?

Robert Bunder: Noortel on erinevaid mõjutajaid praegu tõesti palju. Iga kord imestan ja tänan Jumalat, kui noorte seas tärkab elavat usku. Kui oled noor, siis need teemad tunduvad olevat nii kaugel: mul on karjäär, pere, pikk elu elada! Ei nähta kannatust ja surma, on paradiisi tunne. Igavikulised teemad võivad tugevalt sisse murda siis, kui see turvatunne kaob, näiteks kohtumisel surmaga.

TN: Palju räägitakse praegu armastusest: õigus armastada, õigus olla armastatud. Mida sina arvad sellest?

RB: Armastus on ilus, õilis, ülev ja ka popp sõna. Tihti räägitakse sellest seoses tunnetega. Kui aga korraldada armastuse teemal tänavaküsitlus, siis oleks segadus suur ja inimesed ei oskaks vastata, mis see on.

Piiblis on öeldud, et armasta eelkõige Jumalat ja teist inimest kui iseennast. Arvan, et teist inimest, nii tema ihu kui ka hinge, ei saa armastada, kui ei armasta Jumalat. Vastasel juhul räägitakse õigusest (armastada ja olla armastatud), aga see tähendab, et kurnan seda taga ajades teise inimese välja. Sel puhul ei räägita kohustustest, eneseohverdamisest.

Inimene, kes armastab Jumalat, ei küsi, mis on minu õigused, vaid küsib esmalt, mida saan teha, anda teise jaoks. See on nii armastus kui ka sõprus.

TN: Pauluse järgi on kristlase tundemärk rõõm. Mida öelda selle kohta kaasaja meelelahutusest küllastunud maailmas?

Kindlasti on siiraid rõõmuhetki ka inimestel, kes ei ole usklikud. Paljud noored aga otsivad seda alkoholist, maistest asjadest, need on ihulikud rõõmud. Jääb igatsus rõõmu järele, aga ei teata, kust seda otsida.

TN: Mis on see, mis takistab Jumala juurde tulemast?

RB: Heaoluühiskond. Paradiisitunne. “Milleks mulle seda vaja – mul kõik olemas!” Nõrk kristlik taust – ei teata midagi Jumalast, usust ega õpetusest.

TN: Mida saab sel puhul teha?

RB: Paljud noored tegelikult otsivad vastuseid usulistele küsimustele, aga neil pole kristlastest sõpru. Aitab suhtlemine.