Apostel ja evangelist Johannes oli Jeesuse kaheteistkümnest apostlist noorim ja kuulus koos Peetruse ja Jakoobusega õpilaste siseringi. Oma evangeeliumis nimetab ta end mitmel korral jüngriks, keda Jeesus armastas.  

Johannes oli kohal Jeesuse kirgastumisel Taabori mäel ning nägi Jeesuse surmavalu Getsemanis. Ainsa apostlina jäi ta Jeesuse risti juurde Kolgatal. Tema kirjutatuks peetakse neljandat evangeeliumi, kolme Uude Testamenti võetud kirja ja Ilmutusraamatut.

Johannes ja tema vend Jaakobus, Sebedeuse ja Saloome pojad Betsaidast, Geneetsareti järve rannalt, olid kalurid. Koos Andrease, Siimon Peetruse vennaga järgnes Johannes Jeesusele esimesena. Nimetatud neljast mehest said ka esimesed jüngrid, keda Jeesus kutsus.

Johannesest sai Jeesuse ristisurma järel Tema ema Maarja eestkostja ja justkui Jeesuse maine pärija.

Miks pälvis just Johannes selle au või ka kohustuse, arutleb peapiiskop Urmas Viilma oma paari aasta eest tehtud Facebooki postituses. „Võib olla seetõttu, et Maarja oli Johannese ja tema venna Jaakobuse tädi. Jeesus ja Johannes olid nõod. Või pigem seetõttu, et Johanneses väljendus enim tõeline ligimesearmastus ja temast sai “armastuse apostel”.“

Johannes on Jeesuse jünger, kes ka Piibli kirjades kõige enam paneb oma lugejatele südamele Jeesuse armastusekäsu täitmist, sest peab armastust Jumala tundmise ja Jumalas elamise aluseks. Johannes kirjutab oma 1. kirjas: “Käsk, millest ma teile kirjutan, on uus /-/. Kes ütleb enese olevat valguses, ja vihkab oma venda, on siiani pimeduses. Kes armastab oma venda, see püsib valguses ja ta ei ole pahanduseks. Kes aga vihkab oma venda, see on pimeduses ja kõnnib pimeduses ega tea, kuhu ta läheb, sest pimedus on sõgestanud tema silmad.” (1Jh 2:8-11)

Ligikaudu aastal 69 asus Johannes koos Maarjaga elama Efesosse, kus temast sai linna esimene piiskop ja kust ta juhtis enda rajatud kogudusi. Ta oli ainus Jeesuse apostlitest, kes ei surnud märtrisurma, kuigi teda kiusati mitmelgi korral taga ja üritati tappa. Teda sunniti jooma mürgikarikast ja heideti keeva õliga nõusse. Ta pääses imekombel.

Seejärel saadeti ta maapakku Patmose vanglasaarele. Seal sai ta hirmuäratavad ja samas lohutusrikkad nägemused maailma lõpupäevadest, mis on üles tähendatud tema Ilmutusraamatus. Pärast Domitianuse surma sai Johannes naasta Efesosse, kus ta suri 27. detsembril umbes aastal 100 pKr. Ühe pärimuse kohaselt heitis ta ennast ristikujulisse hauda ja palus enesele mulla peale ajada. Kui tema haud mõni aeg hiljem lahti kaevati, ei olevat Johannest sealt leitud. Johannese sümboliks on kotkas.