Kohtumine Iisaku koguduse pastoraadis toimus õpetaja Avo Kiire jaoks tähendusrikkal päeval 26. detsembril, mil nelja kogudust teeninud vaimulik kirikust kallistuste ja silmaveega pensionipõlve pidama saadeti. Samal ajal, kui kiriku ees käis hoogne lumelükkamine ja ahjust soojad kringlid kirikukohvi jaoks teele saadeti, oli tunnikese jooksul võimalus koos legendaarse vaimulikuga lehitseda tema eluraamatut.

Tekst: Regina Hansen

“Aeg nii väljaspool kirikut kui ka kirikus on olnud üsna huvitav ja seda osalemist on jätkunud mõlemale poole,” kommenteerib Avo Kiir ise. Enda astumist poliitikasse ja kutset vaimulikuteele põhjendab ta: “See on nagu siis, kui Jumal kutsub prohveteid. Sa lihtsalt ei saa teisiti, kui pead minema. Sa ei karda mitte midagi, on ainult selgus ja rahu.”

Milliste mõtetega vaatate täna tagasi oma tööle, mil üks eluetapp on kohe läbi saamas?

34 aastat ordineeritud vaimulikuna ja enne seda mõned aastad koguduse praktikandina – see on tegelikult pool minu elust. Vahepeal on küll olnud võimalusi ja pakkumisi ka mujale minna, aga olen  sellele kohale kindlaks jäänud. Ida-Virumaa on niigi õnnetus olukorras olnud ja kui kõik ära lähevad, siis kes seda karja siin toidab?

Kuidas elavad kogudused Ida-Virumaal, kui liikmete arv üha väheneb?

Maal on loomulikult probleem, et inimesed lähevad ära. Iisakus oleme siiski suutnud koguduseliikmete ja kirikus käijate arvu hoida stabiilsena. Nüüd on olnud vähenemine seoses koroonaga.

Iisaku koguduses on olnud tugev tuumik. Juhatus ja senine juhatuse esimees Anne Ferschel on olnud tugevaks toeks. Tänu neile ei ole ma pidanud muretsema igasugu päeva- või majandusprobleemide pärast, vaid olen saanud teha vaimulikutööd ja selle kõrvalt ennast teatud hetkedel poliitikale pühendada. Vaimuliku teenimise aja sisse jäi ka 80ndate lõpp ja ERSP loomine, Eesti Kongressi aeg ja töö riigikogus.

Virumaal öeldakse ikka, et viru veri ei värise ja takune särk ei kärise. Kuidas Virumaalt pärit noorel mehel tekkis mõte, et nüüd on vaja liigestest lahti ühiskonda paika sättima hakata?

Ühelt poolt on mind lapsest peale saatnud teadmine, et Eesti riik on okupeeritud ja et see ei ole normaalne olukord. Avalikult neil teemadel muidugi ei räägitud, aga kusagilt vanemate sugulaste kaudu imbus see minusse. Mida edasi, seda enam selgines, mida elu ideoloogia vangistuses tegelikult tähendab. Eks sealt see protestimeel tuli.

Panime koos klassivennaga tühjadesse piimapudelitesse sildikesi: Eesti vabaks!

Kas te konkreetset põhjust või seika ka mäletate, mis närvi mustaks ajas?

Meenub ameeriklaste film “Meeletu, meeletu maailm”, kus sai näha uhkeid masinaid ja seda, kuidas mujal elati. Vaatamata sellistele võrdlusmomentidele mind need igapäevaeluga seonduvad asjad eriti ei puudutanudki. Küll aga häiris ajaloo võltsimine – ja et keegi ei julgenud sel teemal sõna võtta. Kodus oli üks info ja koolis teine. Kooliajal ei osanud selle tundega eriti midagi peale hakata. Panime koos klassivennaga klaastaarat ära viies tühjadesse piimapudelitesse sildikesi: Eesti vabaks!

Kutsumist vaimulikuks tundsin järsku, aastal 1975. Olin vanglast tagasi jõudnud ja taipasin, et kui tahan ühiskonna ideoloogiast eemal olla, tuleb kiriku rüppe minna. Selle välgatuse peale käisin korraks isegi õppimisvõimalusi uurimas, aga abiellumine tuli peale ja Usuteaduse Instituuti astusin alles 1981. aastal. 1987. aastal ordineeriti mind vaimulikuks. Siis ma Iisaku kirikusse tulingi.

Poliitilises elus olin seitse aastat ja sellega oli samamoodi: nagu sund tuli peale. Ma absoluutselt ei juurelnud, mingit kartust ei olnud. Nagu prohvet, keda Jumal kutsub: isegi kui sa ei taha, sa ikkagi pead minema. Üldiselt oldi ikka hirmul, koguduses oldi ka, aga mul ei olnud millegipärast absoluutselt mitte mingit tunnet, et äkki keegi tuleb käsi väänama või miski läheb halvasti või ei õnnestu. Oli ainult selgus, rahu, tung tegutseda. Läksime KGB vastu ja Lenin sai maha võetud Jõhvis.

80ndate lõpus kutsus mind ERSP loomisele minu naise õemees. Võtsin endaga veel paar vaimulikku kaasa – need olid Üllar Kask ja Üllar Nõlv. Kolmekesi läksimegi. Sealt alates sukeldusin kapitaalselt Eesti riigi taastamisse.

Ütlesite, et hirmu polnud. Ometi oleks selleks olnud põhjust. Piiriületamiskatse eest olite ju vangiski ära käinud. Milline see lugu täpsemalt oli?

1970. a keskkooli lõpetamise järel plaanisin tegelikult minna hoopis Moskva ülikooli poliitökonoomiat õppima. Selleks tuli Tartus teha eksam. Jumal tänatud, et ei saanud küllalt palju palle! Siis läksin aastaks Tallinna merekooli, et sõjaväest pääseda ja järgmisel aastal astusin juba Tartu Ülikooli geograafiat õppima. Tol ajal oli ülikoolis rahvusvaheliste suhete klubi – küll Nõukogude Liidu sisene, aga selle raames sai ringi käidud.

See aasta, mis ma geograafiat õppisin, oli väga silmiavav. Hruštšovi sula sai läbi ja hakkas stagnaaeg. Oli lihtsalt nii masendav ja polnud näha mingit valgust seal tunneli lõpus.

Esialgu proovisime üleval Murmanski oblastis üle piiri minna kolmekesi. Kevadel läksime, aga lumi oli maas ja ei tulnud välja midagi. Sügisel läksin üksi, aga jooksin piirivalvuritele sülle. 21-aastasel noorel mehel, nagu ma olin, polnud ju eriti mingit ettekujutust piirisüsteemist. Korralikke kaarte siis ei olnud olemaski.

Kümme kuud istusin eeluurimise all, millest 8 kuud Murmanskis, 1 kuu Apatiitides ja 1 kuu Moskvas psühhiaatrilises ekspertiisis, kus mulle tehti analüüs. Alguses tahtis KGB mind tembeldada skisofreenikuks, et saavad vaevast lahti ja võib mind igal ajal uuesti haiglasse saata. Hakkasin protestima.

Küsiti: kuhu sa tahtsid minna? Vastasin, et Indiasse joogidega kohtuma. Nad tegid märkmeid. Küsisin, et ma võin ju ükskõik mida rääkida, kas selle põhjal panetegi diagnoosi? Siis jäeti mind Apatiitidesse kuuks ajaks jälgimisele ja seejärel tuli vastus, et terve. KGB ei jäänud sellega rahule ja mind saadeti kuuks ajaks Moskvasse, koha nimi oli Institut Serbskovo. Seal vaadati, et olen vist ikka haige. Saadeti veel kolmandasse kohta ka. Analüüs oli seekord väga põhjalik. Testide järgi sain aru, et niipea kui hakkad fantaseerima, lähevad kõigil kõrvad kikki – see tähendab, et ei tohi materiaalsetest, praktilistest asjadest kõrvale minna. Lõpuks tuli sealt ka vastus, et terve. Suured paberid tulid, et ei ole skisofreenik.

Usus kasvasin tänu klassikalisele kirjandusele, mis on ju samuti vaimulik.

Põhja-Uraalis Vorkuta vangilaagris olin 14 kuud. Poliitvange püüti näidata nii vähe kui võimalik ja ülejooksikud paigutati kriminaalidega kokku. Mina töötasin põhiliselt raamatukogus. Küllap Jumal nii tahtiski, et saaksin seal selle aja veeta, sest nii sain rahulikult läbi lugeda suure osa maailmaklassikast. Ka usus kasvasin just tänu klassikalisele kirjandusele, mis on ju samuti vaimulik.

Teistega sai usuküsimuste üle ka diskussioone peetud. Moskvast oli vanglas üks haritlane, vanemaealine. Tema imestas, et kuidas sa, ise noor mees, nii palju usust tead? Mina ju ikka alati kaitsesin usku. Peale vabanemist otsustasingi tegelikult, et võtan selle asja põhjalikumalt käsile ja lähen õppima.

Lapsepõlves mul usuga väga palju kokkupuuteid ei olnud. Ristitud olin muidugi, aga ei mäleta, et vanemad oleks kirikus käinud, selleks oleks pidanud Jõhvi minema. Nii et usulist haridust mul absoluutselt ei olnud, aga kirikutes käia mulle meeldis. Kui kusagil nägin, et kirikuuks on lahti, siis läksin sisse, seal oli hea olla. Iisaku kirikus käisin esimest korda 50ndate lõpus, kui oli ühe sugulase leeripüha. Õpetaja Kuljus rääkis, aga mida, seda ei mäleta.

Kui nüüd tulla tänasesse päeva, siis millisena paistab tänane Eesti võrreldes taasiseseisvumise eelse ajaga?

80ndate lõpu aega võibki võrrelda praegusega, justkui ring on täis saanud. Nüüdki on radikaalsed muutused, ühiskond on lõhenenud. Omal ajal peeti neid, kes kommunistliku ideoloogiaga kaasa ei läinud, teise sordi inimesteks. Tänapäeval on ühiskond pooleks löödud justkui meditsiini tasandil, aga üha rohkem paistab, et lõhestamine pole sugugi enam medisiiniline küsimus. On siililegi selge, et vaktsiin ei tööta nii, nagu on räägitud või nagu on loodetud. Vaktsineerimise vastu pole midagi, kuni see on vabatahtlik, aga selle baasil inimeste lahterdamine ja ühiskonna lõhkumine on väga võigas tegelikult. Eelmisel aastal toimunud intsident, kui valitsus läks koerte ja relvastatud seltskonnaga oma rahva vastu, tuletas mulle meelde just 80ndaid aastaid. Tekkis tunne, et kas tõesti peab hakkama otsast peale sama asjaga, mida sai tehtud 80ndate lõpus, 90ndate alguses.

Tahan öelda, et vabaduse kättevõitmine ei ole mingi ühekordne ja püsiv asi – kui annad ainult natuke järele, avastad varsti, et enam ei olegi nagu eriti midagi alles. Eks siis nüüd peab juba uus põlvkond oma panuse andma, et ühiskond taas kokku liita – nii nagu 90ndatel, kui rahvas oli tervik ja tegutseti ühise eesmärgi nimel. See oli vapustav, imeline energia!

Tegelikult oli see terve rahva ühispalve, sest palve polegi ju midagi muud, kui et inimesed ühiselt kogu hingest mõtlevad ühes suunas. Kui seda teeb 10 inimest, on sel suur jõud. Veelgi suurem, kui seda teeb kogudus, ütleme 100 inimest. Aga kui seda teeb miljon inimest, on see tohutu, võimas relv! See oli ikka tõeline ime, mis tol ajal toimus ja kuidas rahvas seda ühtset meelt välja näitas. Peaks see ometi uuesti sündima ja juhtuma!

Ei pea kaasa tõttama sellega, mida maailm pakub, vaid Jumala saadikutena maises riigis oma rida ajama.

Tuleviku Eesti, milline ta peaks olema? Mis on see, kuhu järgmine põlvkond võiks pürgida?

30 aastat tagasi sai väga konkreetne ülesanne püsititatud – see oli Eesti Vabariigi taastamine de facto. Et see vabariik, mis 30ndatel oli, saaks taastatud. Enam-vähem see asi nii ka lõpuks läks.

Oli muidugi väga suur oht Savisaare ja Rahvarinde poolt, et tehakse uus riik, millel ei ole pistmist vana vabariigiga. Ei taha mõeldagi, mis oleks saanud, kui kõik tookord Eestisse elama asunud inimesed oleks saanud kodakondsuse ja valinud riigikogu. Mul on hea meel, et sündmused arenesid teisiti.

50 aastat kommunistlikku ajuloputust oli siiski oma töö teinud. Eesti riiki hakkasid üles ehitama ideoloogiliselt kallutatud inimesed, kellest enamik oli saanud hariduse teise korra ajal. Joosti okupantidega kaasa. Praegu võib laulda küll, et “oo, me olime patrioodid, me õõnestasime!” – ei olnud see niiviisi! See mõtteviis ja arusaamad – need ei muutunud nii äkitselt. Selleks peaks olema usuline ärkamine, nagu oli Pauluse puhul, aga selliseid inimesi oli vähe.

Praegu on inimesed samuti harjunud sama süsteemiga nagu vene ajal oli, et Moskva juhtis ja meie tegime seda, mida kästi ja rohkemgi veel. Kaldun arvama, et just sellepärast antakse ka praegu nii kergekäeliselt oma õigused ja vabadused Euroopa Liidule üle.

Kui oli Euroopa Liiduga ühinemine, siis ka mina toetasin seda, sest see oli selgelt majanduslik liit. Nüüd on sellest kujunenud justkui teine nõukogude liit, ainult teise nimega. Käib ikka sama koogutamine ja ametnikud vaatavad, et endal oleks hea olla.

Uus põlvkond kasvab tingimustes, kus vabadusest on vähe alles. Kõik on hõivatud materiaalse heaolu tagaajamisega, sellega tegeletakse, sellele mõeldakse. Et mis pagana taevariik? Hingeõndsuse küsimus tuleb pähe ainult suures stressis ja kaoses. Alles siis, kui enam muidu ei jaksa, pööratakse pilk kiriku poole – see on reaalsus.

Mida toob kirikule tulevik?

Arvan, et kiriku olukord läheb raskemaks. Maailma surve saab kirikule olema veel tugevam. Rahule jäetakse meid võib-olla siis, kui laulad sama laulu, mida ühiskond tervikuna. Siis on okei – võid olla meie kõrval. Aga kui kirik tahab jääda kirikuks ja olla Jumala sõna kuulutaja, siis surve tuleb. Ka tagakiusamised võivad tulla.

Mida saab kirik ära teha vaimse ärkamise jaoks?

Vaimne ärkamine ei olene meist. Vaimulikud kuulutavad Jumala sõna võib-olla isegi varasemast rohkem. Usuline ärkamine pole inimese töö, siin on ikkagi Püha Vaimu jõud olnud taga, kui need suured äratused on olnud. Selle nimel tuleks palvetada, kuid kõigi eest palvetada ei saa ainult vaimulikud ja koguduste liikmed. Sellest aru saamata ei muutu mitte miski.

Olete vaimulikuna olnud aktiivne ka poliitikas ja praegugi kuulute kohaliku vallavalitsuse koosseisu. Kuidas oma erinevates rollides mõtestate Jumala riigi ja maapealse riigi suhteid?

Elada tulebki korraga kahes riigis. Maapealses elus peab osalema, aga ei pea selle sarnaseks saama. Ei pea kaasa tõttama sellega, mida maailm pakub, vaid Jumala saadikutena maises riigis oma rida ajama. Iga vaimuliku, iga kristlase kohus, isegi kui ta ei lähe kuhugi volikokku, valitsusse või riigikokku, on kaasa aidata, et selles ühiskonnas leviks Jumala sõna ja tõde, ja mitte ainult sellest, et Kristus on lunastaja – Jumal ütleb ka muudes asjades oma sõna. Tuleb olla maailmas soolaks, nagu Jeesus seda tahab – ma ei näe siin mingit vastuolu. Loomulikult, kui sul on suur kogudus, siis palju aega lähebki koguduse peale ja sa füüsiliselt ei suuda veel ka poliitikas osaleda.

Mina olen kõik 34 aastat töötanud seitse päeva nädalas: nädala sees volikogus, riigikogus, vallavanemana – kokku 10 aastat. Nädalavahetusel ja vabal ajal nädala sees pühendasin end vaimulikule tööle: kirikutalitused, kohtumised inimestega.

Oma 34 aastat vaimulikuna peaksin seega korrutama poolteistkümnega. Puhkepäevi pole olnud. Seetõttu tahan selle töö ka lõpetada. Vaimulikuna võin edasi teenida, aga kogu vastutuskoormat koguduse eest ei taha enam kanda.

Kas vaimuliku ja poliitiku rollide ühendamisel on tulnud ette ka moraalseid küsitavusi, nagu katuseraha eraldamise teema ja muu säärane?

Ei, nii kaua kui mina olen olnud tegev Iisaku vallas, olen püüdnud hoida eri rollid lahus. Katuserahade eraldamisega ei ole ma tegelenud. Nõndasamuti ei ole ma kogu 34 aasta jooksul kunagi rääkinud kantslist mingeid poliitilisi sõnumeid – absoluutselt mitte kunagi. Neid jutte võib ju rääkida kusagil piiblitunnis või koosolekul.

Olete oma järeltulijaile jätnud maha korras kirikuhooned. Kas kirikuhoonete remontimine on koguduse ülesanne või peaks vastutust jagama?

See on õrn koht ausalt öeldes. Vaimulikuna eelistan ma loomulikult seda, et koguduse oma vahendeid ei paigutataks betooni, vaid kasutataks sisulise töö peale. Oleme ju siiski kutsutud Sõna kuulutama ja karja toitma, tegema tööd inimestega. See on kõige tähtsam.

Meie oleme katsunud kirikute kordategemiseks raha leida mujalt. Illuka kiriku kordategemise maksis 100% kinni vald. Iisaku kiriku remonti finantseerisime PRIA projekti rahadest, see läks maksma peaaegu 200 000 eurot.

Selle asemel, et koguduse raha ehituseks kulutada, käige juba parem koos koguduse majas või korteris või kus iganes, on minu arvamus. Kui oma vahendid paigutatakse suurde hoonesse ja selle üleval pidamisse, aga kogudus vaimulikule palka maksta ei saa, siis on midagi totaalselt paigast ära.

Kui öeldakse, et keha on Püha Vaimu tempel, siis Püha Vaim ei taha kindlasti hurtsikus olla.

Kuidas usku praktiseerite? Mille poolest erineb Teie kui vaimuliku või ka kristlase elu tavalise inimese omast? Mis need päeva komponendid või üldised põhimõtted on?

See ei ole otsaette kirjutatud, et olen kristlane. Ei ole ka nii, et seltskonnas viskan äkki põlvili ja hakkan palvetama. Mille järgi saab aru, et tegemist on kristlasega, on arvatavasti seisukohad ja käitumine teatud olukordades. Näiteks kusagil seltskonnas minu juuresolekul tuttavad juba teavad, et vandesõnu ei maksa kasutada. Samuti ei salli ma tagarääkimist ja teiste halvustamist. Tavaliselt lõpetan selle asja ära, see on samuti üks minu põhimõtteid. Mõnikord ütlen ka seda, et see seisukoht ei sobi pühakirja seisukohaga või läheb vastuollu kristlike õiglusnormide või kümne käsuga.

Kuidas on lood keha ja vaimu suhtega? Olete ise aktiivse sporditegemisega silma paistnud.

Kristlikus õpetuses on keha ja vaim ikka sümbioos, ei ole nii, et üks on paha ja teine hea. Need kaks peavad koos käima. Kui öeldakse, et keha on Püha Vaimu tempel, siis Püha Vaim ei taha kindlasti hurtsikus olla. Omalt poolt peab kõik tegema, et mitte rikkuda oma templit ja seda kuidagi kahjustada.

Kui jaauaris oma töö vaimulikuna lõpetate, siis mis saab edasi?

Lähen pensionile – ja kas peab üldse midagi tegema pensioni ajal, kas see polegi mitte selleks, et mitte midagi teha? (naerab)

Tegelikult ei saa tegevuspuuduse üle kurta. Olen praegu Jõhvi vallavalitsuse liige. Kaks korda nädalas paar tunnikest veedan istungitel. Mul on ka mitmeid hobisid. Maalin portreesid, akte, loodust. Tervisespordiga tegelen ka edasi, aga vaikselt ja mõõdukalt – mõni ju kaotab lausa elu suusaradadel, kui liiga palju pingutab. Püüan ka vaimulikuna mitte rooste minna ja lähen appi, kui mõnel vaimulikul on abi vaja.

Minu koguduste juures jätkab tööd emeriitvaimulik Tõnis Tamm, kes jääb teenistusse pooleks aastaks kuni aastaks. Tähtis on see, et jumalateenistused jätkuksid, et inimestega suheldakse. Kirikud on korras ja majandusasjade pärast ei ole vaja muretseda.

Milline Piibli kirjakoht seostub Teie eluga kõige rohkem, on just Teid kõnetanud?

Tegevuses vaimulikuna on mulle lähedane piiblikoht, kus Issand ütleb neile, kes tänu, au või tunnustust taga otsivad: “Sa oled teinud, mis on sinu kohus!”

Loe lisa:

Õpetaja Avo Kiir saadeti teele soojade tänusõnade ja liigutuspisaratega, e-Kirik 27.12.2021