Inimesed küsivad, kas Jumal tõesti tahab sõda, milles hukkuvad süütud inimesed, sealhulgas väikesed lapsed, kirjutab ERRi arvamusportaalis vaimulik ja teoloog Jaan Lahe. Tema vastus usuteadlasena sellele küsimusele on kindel ei. Samas mõistab ta, et küsimus jääb ikkagi õhku. „Kristlik kuulutus ütleb meile, et Jumal on armastus ja Ta on hea ning seepärast ei taha ta kurjust ega kannatusi. Kuid mingil põhjusel Ta siiski lubab neid. Võtmeks selle vastuolu lahendamisel on, et teoloogias tehakse vahet kahel mõistel: Jumala tahtmine ja Jumala lubamine.

Patu põhjustajaks pole Jumal, vaid inimesed, kes teevad seda seepärast, et inimeksistents on allutatud patu ja kurjuse väele, ütleb Jaan Lahe täpsustab: „Patt selle sõna tõelises tähenduses ei ole moraalne, vaid on eksistentsiaalne kategooria. See tähendab inimese võõrandumist oma tõelisest olemusest, milleks on headus (sest inimene on loodud Jumala näo järgi) ning langemist kurjuse ja teiste inimest hävitavate, moonutavate ja orjastavate vägede võimu alla.“ Teisisõnu: patu tagajärjena pole inimene enam selline, nagu ta peaks olema ja võiks olla, kõik muu on selle väljendus: „Koos võõrandumisega Jumalast kui oma olemise alusest võõrandub inimene ka iseendast ja oma kaasinimesest ning sõda on üksnes selle nähtav väljendusvorm – mis sellest, et kõige julmem ja äärmuslikum.“

Jaan Lahe leiab, et kiriku ülesanne sel raskel ajal on aidata kannatanuid ja seda teevad Eesti vaimulikud praegu suure pühendumisega, kuid selle kõrval on kirikul veel teinegi oluline roll – ta peab olema julgustaja. Kristlik vaatenurk sündmustele on avaram: „Harva on inimestel võimalus anda oma elu teiste eest ja rahuajal on see võimalus veelgi haruldasem. Me näeme seda tegemas inimesi Ukrainas. Me ei saa ka oma suurimaid ohvreid võrrelda Kristuse ohvriga, kuid Kristuse elus ja surmas on antud meile teeniva armastuse eeskuju.“

Loe lähemalt:

Jaan Lahe “Kiriku ülesandest sõja ajal”, err.ee 02.03.2022