Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Audru koguduse lugu.

Soontagana muinasmaakond keskusega Mihklis hõlmas vähem või rohkem ka tänase Audru kihelkonna ala. Praeguse Lindi küla rannas oli Sarvi küla, mille järgi tunti ümbruskonda. 1224. a. kuulutas Riia piiskop Albert kogu toonase Läänemaa endale kuuluvaks ja läänistas Sarvi oma toomkaptiilile. Neli aastat hiljem sattus see Saksa Ordu kätte ja 1234. a. Saare-Lääne piiskopkonda. Aastal 1242 andis piiskop Heinrich Sarvi jälle ordule, kuid sai selle õige ruttu tagasi ning piiskopkonna lõunapiiriks määrati Sauga jõgi. 

Katoliku ajal kuulus Sarvi piirkond Vana-Pärnu kihelkonda. Sarvi randa ehitati Püha Martini kabel. Teine kabel ehitati Liu küla randa. Jumala Sõnaga teenis siinset rahvast oma vaimulik (1519), tõenäoliselt Vana-Pärnu vikaar. Liivi sõjas (1560) rüüstasid venelased muuhulgas Sarvi maid, kuid veel Poola ajal oli Martini kabel alles. 

1617. a. vallutasid rootslased Pärnu. Rahvajutu järgi olla siis kahurituli tabanud ka Martini kabelit, kuid 1624. aasta revisjoni andmeil oli kabel ikka veel alles ja siin jutlustas Pärnu eesti koguduse pastor. 

Rootsi kuningas andis 1625. a. Audru, Tori ja Tahkuranna mõisad krahv Franz Bernhard von Thurnile, kes kolm aastat hiljem suri. Krahvi lesk Magdalena von Thurn lasi ehitada Audrusse Püha Risti kiriku ning pani siia ametisse oma õuejutlustaja Ludwig Raspe. Sündis iseseisev Audru kihelkond. Audrus oli Eesti esimene otse luterlastele ehitatud kirik. Kirik pühitseti 9. oktoobril 1636 ning õpetaja Raspe jutluse aluseks oli Psalm 122: „Ma rõõmustasin, kui mulle öeldi: „Lähme Issanda kotta!““ See jutlus on ka trükis avaldatud. 

Ludwig Raspe tööd jätkas Audrus tema poeg Ludwig Raspe noorem. Nii isa kui poeg teenisid ühtlasi Tõstamaa kihelkonda, mis seejärel omaette hingekarjase sai. 

1663 tuli Audrusse Tartu ülikooli haridusega soomlane Samuel Austermann. Kahtluse tõttu, et tal võis olla vallaslapsi, vabastati ta ametist vaatamata sellele, et kogudus tema kaitseks välja astus. Austermanni teenistus piirdus Audrus kolme aastaga. 

Järgmine õpetaja Friedrich Döpner kuulutas Audrus Jumala Sõna väsimatult 44 aastat. Sel ajal omandas Audru mõisa Magnus de la Gardie, keda tunti energilise kirikuehitajana. Tema eestvõttel kerkis Audru vana puukiriku asemele 1680. a. esinduslik kivikirik, mis on tänaseni säilinud. Ükski sõda pole seda rikkunud, ka Põhjasõda läks siit mööda, ent sedavõrra rängemini laastas maad katk. Katk puhkes 1710. a. Pärnu sadamast ja levis kiiresti üle Eesti. Audru kirikusse maeti nii vana Döpner kui tema noor abiõpetaja Friedrich Hoffmeister. Samal aastal langes Pärnu venelaste kätte. 

Kui 1699 Tartu ülikool Pärnusse koliti, anti ülikooli ülalpidamiseks Audru mõis. Paraku jätsid rentnikud näljahäda tõttu oma kohustused täitmata ja professorid jäid töötasust ilma. Vene väe saabudes põgenesid viimasedki õppejõud Rootsi ja Pärnu ülikool lõpetas tegevuse. 

Kui õpetaja Heinrich Christian Metzhold Audrusse jõudis – oma hariduse oli ta omandanud Pärnu ülikoolis – ei leidnud ta kirikumõisas ühtegi haritud põldu. Ei olnud siin rukki, odra ega kaera seemet. 1720 tabas pikne kiriku torni, aga põlema ei süüdanud. 

Kuigi järgmised kaks kirikuõpetajat, Sorger ja Wippert olid mõlemad õppinud pietistlikus Halle ülikoolis, ei ole suuremast ärkamisest Audrus midagi kuulda. Ka koolide asutamine ei tahtnud edeneda. 

Koolide osas paranes olukord alles pärast 1765. aasta Liivimaa maapäeva. Audru kihelkonnas asutati koguni 14 kooli ja talumehed, kes lugeda oskasid, pandi lapsi õpetama. Kirikuõpetaja Heinrich Ernst Hirtzius käis iga nädal 3…4 kooli läbi ja rõõmustas, et lapsed hästi õppisid. Kes aga jätsid lapsed kooli saatmata ja neid ise kodus lubasid õpetada, jätsid oma ülesande täitmata. Enne leeripüha oli kõigile noortele ette nähtud kaks nädalat köstrikooli. 

Pühapäevane jumalateenistus algas suvel kell 8, talvel kell 9. Jutlus oli lühike ja laulmist oli palju. Kuigi orelit veel polnud, laulis kogudus väga hästi. Pärast jumalateenistust seletas kirikuõpetaja ristiusu aluseid. Katekismus sai aasta jooksul kaks korda läbi räägitud ja igapäevase elu kohta ära seletatud. 

Lisaks sõitis õpetaja Hirtzius talve jooksul kõik talud läbi. Tuppa astudes pidas ta palve, seejärel seletas katekismust ja Lutheri õpetust kristlikust elust. Viimaks kuulas ta pererahva elu järele ja manitses igaüht, nii peremeest kui sulast oma kohust täitma. Samuti sõitis ta mõisad läbi, kontrollis teadmisi kristlikust õpetusest ja jälgis hommiku- ja õhtupalvete pidamist. Iseäranis õpetas ta neid, kes tahtsid armulauale tulla. 

Suur sõitmine oli hobusele liiast. Kirikuõpetaja soovis, et kes teda haigete juure kutsuvad, ise oma hobustega teda sõidutaks. Seda ülemused ei lubanud. Kui rahvas oma hobustega peaks järele tulema, jääksid palju haigeid vaatamata, kuna igaühel hobust ei ole. 

Õpetaja Hirtzius oli ka tubli põlluharija, kes laiendas kirikumõisa põlde ja ehitas oma kuluga kirikumõisa uued hooned. Tema ametiaja lõpuks oli suurem osa kihelkonna elanikest lugemise selgeks saanud. 

Malda koolmeistril juhtus kord õnnetu lugu. Pärast koolide katsumist kiitis kirikuõpetaja kantslist Malda kooli. Koolmeister Andrus Pirs oli nii õnnelik, et kutsus koolilapsed Kivi kõrtsi, ostis neile viina, õlut ja saia ning lubas neil nii palju tantsida kui keegi tahab ja jõuab. Nii pidi suurele tunnustusele järgnema manitsus. 

1846. a. jättis ligi pool kogudust (46,1%) luteri kiriku maha ja siirdus õigeusku. Usuvahetajate hulgas oli ka koolmeistreid ja vöörmündreid. Segaduse tõttu polnud järgmisel talvel võimalik koole avada. Ainult Malda kool tegutses edasi. Õigeusu kirikud ehitati Urustes ja Jõõpres. 

19. sajandi keskel olid Audru köstriteks vennad Friedrich ja Otto Saebelmann, hiljem ka Ado Grenzstein. Viimaselt pärineb luuletus „Viisk, põis ja õlekõrs“ ning mõttetera: „Vara tööle, hilja voodi, nõnda rikkus tuppa toodi“. Audrus sündis Friedrich Saebelmanni poeg, helilooja Aleksander Kunileid. 

Esimese oreli sai Audru kirik 1843. aastal. Selle valmistas Paide meister Carl Georg Thal. Tema töödest on Audru orel ainsana terviklikult säilinud. Kulud kandis parun Adolf Pilar von Pilchau ja korjandusega kogutud raha ei läinudki oreli jaoks tarvis. Koguduse loal ostis siis kirikuõpetaja Piibleid ning jagas neid vaestele. 

1857 sai kirik uue laastukatuse, ja Jumal tänatud, ilma õnnetusteta. Kui 1824 viimati katust pandi, kukkus üks mees alla ja lesk jäi üksi viie lapsega. 

1867. a. ikalduse ajal õnnestus kirikuõpetaja Kählbrandtil paluda Riiast abi 500 rubla. Sellega aidati vaeseil raske aeg üle elada. Nii lahke kui õpetaja Kählbrandt oli hädalisi aitama, nii kange oli tema ka korda pidama. Lapsed pidid korralikult koolis käima! 

Praeguse altaripildi maalis Gustav Biermann 1873. a. Berliinis. Audru kirikule kinkis selle mõisaproua Pilar von Pilchau. Maal kujutab Kristust ristil. Ühtlasi sai kirik uue altari. 1884 sai Audru kirik preili Elisabeth Pilar von Pilchau väsimatul eestvõttel uued pingid. 

1880. a. jõudis usuline ärkamine Läänemaalt Audrusse ja siit edasi Tammiste ja Sindi poole. Kui liikumine jõudis Pärnusse, asutati seal baptistikogudus. 

Audru kirikuõpetaja Bernhard Kählbrandt oli hinnatud jutlustaja, õpetaja Robert von Holst aga suure südamega hingekarjane. Kählbrandt ehitas õnnistusrikkalt küll kogudust, kuid isiklikku elu ei antud talle rajada. Viis kuud pärast abiellumist pidi Kählbrandt oma abikaasa matma, seitse aastat hiljem põles pastoraat ja kui Kählbrandt uuesti abielluma hakkas, suri ta ise. 

Alates 1939. aastat on kirikuõpetajad Audrus vahetunud keskmiselt iga 4 aasta tagant. Tihti on kogudust teeninud Pärnu õpetajad. Nõukogude ajal hoidis kiriku korras Raimond Prentsel, kes mängis orelit ja rajas kiriku juurde arboreetumi haruldaste puu- ja põõsaliikidega. 

Orel jäi nõukogude ajal parandamata ja 1980. aastatel vaikis selle heli. Samal ajal suvitasid Valgerannas Nõukogude Liidu kõrgemad juhid, peamiselt Karl Vaino oma perega. 

Eesti iseseisvus muutis palju. Villa Andropoffi peamajas on nüüd korduvalt peetud vaimulike konverentse ja 2007. aasta advendiajaks tegi Olev Kents korda Audru kiriku oreli. 

“Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.
Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.