Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Illuka koguduse lugu.

Enne Rootsi aega olid Illuka ja lisaku ümbrus hõredalt asustatud, üksikud talud seisid laialipaisatult soode ja rabade taga. 17. sajandil lisandus veel sisserändajaid Venemaalt. Tuli nii õigeusklikke, katoliiklasi kui vanausulisi. Luteri kirik võttis nad kõik oma hõlma, ometi nii segiläbi nagu kohalik keelepruuk, kujunes ka piiriäärse rahva usuelu. 

Legendid lubavad arvata, et juba vadjalastel võis olla Kuremäel oma väike kabel. Pärimus jutustab Neitsi Maarja ilmumistest ja ikoonist, mis sellest paigast pärast ilmutusi leiti. Püha paika hakati nimetama Pühtitsaks. 1608. a. on Kuremäel õigeusu kabel olnud. Kabeli oli ka praeguse Kaatermu küla Reisbergi talu maal. 

Rootsi ajal hakati hiigelsuurest Jõhvi kihelkonnast Iisakut eraldama. Illuka kant jäi Iisaku külge. Pärast raskeid sõja-, nälja- ja katkuaastaid täitusid tühjad talud eestlastega. Väikeses kabelis Kuremäe jalamil pidasid oma palveid möödakäivad Narva jõe äärsed venelased. Nad hoidsid kabeli korras ja iga aasta augustikuus pidas Vasknarva preester Kuremäel jumalateenistuse. 1876 rajati juba suurem puust kabel. 

Umbkeelsel preestril polnud eestlastega asja, aga kui algas venestamisaeg, saadeti siia Tallinna preester Karp Tiisik, kes pidas eestikeelse jumalateenistuse. See meeldis Illuka rahvale ja mõned vanemad naised läksid pärast preestrit tänama ja palusid tal teinekordki tulla. Preester lubas ja tuligi järgmisel aastal uuesti. Muuhulgas andis ta rahvale lootust, et lähemal ajal ehitatakse Kuremäele kirik, kus oleks võimalik korralikult jumalateenistusi pidada. Uudis läks ruttu laiali ja puutus ka kohalike mõisnike ja Iisaku kirikuõpetaja Hippiuse kõrvu. Hippius oli suur venestamise vastane, aga keelamiseks polnud tal jõudu. Tuli otsida teisi teid. Kuna Iisaku kirik asus kaugel, otsustati ehitada Kuremäele luterlik kirik. 

Kubernerilt saadi ehituseks luba ja annetusi kogunes jõudsasti. Luterlike kirikute abikassa ja Eestimaa rüütelkonna toel hakati ehitusega peale. Töö läks lahti 1885. aasta kevadel ja augustiks oli pühakoda katuse all. Paraku suviste tööde tõttu viibis materjali muretsemine ja torni ehitus ei olnud veel valmis. Venelastele ei meeldinud, et õigeusu kabeli kõrvale ehitatakse luterlik kirik. Olukorda kasutas ära Vene riigivõim, kes otsustas rajada Kuremäele õigeusu kloostri ja keelas sel ettekäändel ära luterliku kiriku ehituse. 

Külamehed palusid Tudulinna härra von Tiesenhausenit, et ta midagi ette võtaks. Tiesenhausen vastanud, et „mina olen oma kohast ka suur vares, aga selles asjas ei tähenda ma midagi.“ Kuremäele saabus riigiametnik, kes teatas, et igaüks peab oma tööriista käest panema ja tellingitelt maha tulema. 

Kui augustis Jumalaema Uinumise püha peeti, olid kohal Eestimaa kindralkuberner Sergei Šahhovskoi ja arhierei mitme preestriga. Pärast teenistust läks umbes 30 kohalikku meest arhierei juurde palvega, et antaks luba kiriku ehitus lõpule viia. Tõlgiks oli kaasas Jaan Kask Imatu külast. Arhierei võttis mehed lahkesti vastu, nimetas neid oma lasteks ja laskis oma kätt suudelda. 

Siis küsinud ta, et milleks seda luteri kirikut õieti tarvis läheb? Varsti tehakse siia ju ilus vene kirik ja rahvas võib oma esivanemate usku minna. Oma sõnade tõenduseks küsis ta Jaan Kaselt tema nime. Jaan arvas, et ka nimi tuleb tõlkida ja ütles: Ivan Berjosov. Arhierei sai aru, et Jaan on venelane, leidis veel ühe vene nimega mehe ja järeldas, et siin elavadki venelased, kes on varem vene usku olnud. 

Üks meestest, Tiidrik Treilman ei kannatanud seda juttu välja ja hakkas oma viletsas vene keeles seletama, et nad tahavad Jumalat paluda ikka nõnda nagu nad seda seni on õppinud. Kuberner kuulis seda, sai tigedaks ja hakkas riidlema. Mehed tegid ükshaaval minekut kuni kuberner ka Treilmani minema ajas. 

Seejärel valisid mehed kaks saadikut, kes pidid keisrile esitama kiriku avamise palve. Võimud said asjast teada ja mehed toodi Peterburist tapiga tagasi. Viimaks katsuti õnne palvekirjaga. Rüütelkonna peamees koostas kirja ja Tiidrik Treilman kogus umbes 300 allkirja. Paraku jäeti kiri Peterburis tähelepanuta. Sellega oli viimane lootus kirik avada, maha maetud. 

1892 algas Kuremäel kloostri ehitus. Kloostri peakirik rajati samale kohale, kus luterlaste ehitus pooleli jäi. Pühitsetud nurgakivi kisti müürist välja ja veeretati alla orgu. Võõrandatud pühakoja eest lubati luterlastele 10 000 rubla, kuid tõenäoliselt jäi see välja maksmata. Hiljem anti küll luba luteri kiriku ehitamiseks, aga „viis versta kõrtsi sillast eemale“. Illuka rahvale see koht ei sobinud ja nii piirduti luterlike jumalateenistustega Kaidma koolimajas. 

Siiski ei kadunud luteri kiriku ehitamise mõte kuhugi. Sellest räägiti sageli ja peeti mitmesuguseid plaane. Eesti vabariigi ajal mõeldi isegi ühe õigeusu kiriku ülevõtmisele. Kaua tehti ainult sõnu kuni viimaks mindi ka tegudele. 

Aastal 1910 oli Illuka valla Raudi küla karjamaale rajatud surnuaed ja väike kellatorn selle lähedale. 1927. aastal alustati surnuaia lähedal mäeseljandikul ehk Raudi pähklimäel Illuka kiriku ehitust. Annetusi koguti korjanduste, loteriide ja heategevuslike müükidega. Ülla eesmärgi nimel ühendasid Iisaku ja Jõhvi kogudus oma jõud. Ehitusmaterjali andsid kohalikud inimesed tasuta, kogudusel tuli kanda veokulu. Üles otsiti vana nurgakivi ja seati see uue kiriku alusmüüris oma kohale. Puutöömeistriteks olid vennad Rümplid. Pühapäeval, 31. juulil 1927 pühitses Iisaku koguduse õpetaja Voldemar Kuljus Illuka kiriku nurgakivi. 

Juba 1928. aasta sügiseks oli Illuka puukirik enam-vähem valmis, kuid pühitsemispäeva tuli kauem oodata. Nimelt oli Voldemar Kuljus Konsistooriumiga tülli läinud ja seetõttu ei tahtnud ei praost Jalajas, piiskop Kukk ega Jõhvi õpetaja Varik koos Kuljusega kirikut pühitiseda. 27. juulil 1930 pühitses Illuka kiriku professor Eduard Tennmann, kes oli Maarja-Magdaleena koguduse õpetaja. Pidulikul päeval teenisid kaasa Theodor Tallmeister Tallinna Püha Vaimu kogudusest ja muidugi Iisaku õpetaja Voldemar Kuljus. 

Kuna Illuka kiriku ehitasid Jõhvi ja Iisaku kogudused üheskoos, hakkasid Jõhvi ja Iisaku õpetajad seal jumalateenistusi pidama kordamööda. Järva Teataja kirjutas muigelsui, et uue kiriku kogudus on pool-konsistooriumi, pool-Kuljuse usku. 

Olukord lahenes 1934. aastal, kui ametisse astus piiskop Rahamägi ja Iisaku taas EELK koguduseks arvati. Illukast sai 20. juunil 1935 ametlikult Iisaku abikogudus oma nõukogu ja juhatusega. Päris iseseisvaks sai koguduseks 1947. aastal, kuid enamasti on siin teeninud ikka Iisaku koguduse õpetajad. Jutlustajana alustas Illukal oma vaimulikku teenimistööd hilisem peapiiskop Kuno Pajula. 

Aastal 1999 ehitati Illuka käärkamber suuremaks, et seal saaks talvisel ajal jumlaateenistusi pidada. Talvekiriku altaripildi Kristusest ristil maalis koguduse õpetaja Avo Kiir. 2007 kaeti kiriku torn uue laudvooderdisega ja värviti, 2009 sai kirik Illuka valla toel uue plekk-katuse. 

18. juulil 2015 kuulis Illuka rahvas kaunist orelihäält. Paarkümmend aastat kössitas see vana pill Tudu kiriku nurgas. Rootslased kinkisid, aga kordategemine käis üle jõu. Illuka jaoks taastas pilli Ago Tint. Tema hinnangul on see ehe klassitsism, ilusa kõlaga pisike pill, millele on sisse jäänud 19. sajandi lõpu vana hõng. 

2016 tehti Illuka kirikus valla abiga põhjalik remont. Ühena vähestest ei kuulu Illuka kirik muinsuskaitse alla. Hoone välisvooder vahetati ja värviti, katus parandati, kogu elektrisüsteem uuendati ning õhksoojuspumba näol sai kirik uue küttesüsteemi. Kirikusaali puidust laudisega seinad ja lagi värviti üle ja puhastati vana laudpõrand. Altariruumi tehti kolm akent, mida kaunistavad värviküllased vitraažid Peterburi meistritelt. Vana altarimaal risti kandva Jeesusega paigutati kiriku külgseinale. Selle vana pildi on Illuka kirikule kinkinud nunnakloostri abtiss, nagu ka püha õhtusöömaaega kujutava kipsist reljeefi. 

“Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.

Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.

2