Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Kuusalu koguduse lugu.

Kuusalu kihelkond kujunes Rebala muinaskihelkonna idapoolsest osast. Asustus oli siin rahvarohke, enamik külasid olid juba viikingiajal olemas. Arheoloogid on leidnud Kuusalu kihelkonnast 360 kivikalmet, sh Hundikangrutes 85, mis on Eesti suurim kivikirstkalmete kogum. Tsitre sadama juures asub Muuksi linnamägi. 

Külade kaupa ristimine viidi Kuusalus läbi 1219. aastal. 1230. a. rajas Ojamaa tsistertslaste Roma klooster Kolgas oma majandusmõisa. Patronaadiõiguse ja sellega kaasas käivad kohustused Kuusalu kiriku ees said tsistertslased ilmselt panuse eest kiriku ehitamisel. 

Kuusalu püha Laurentsiuse kirik ehitati madalasse paika allikate kõrvale 13. sajandi lõpul. Esialgu oli kirik kahe haritorniga, madal ja võlvideta. 15. sajandi II veerandil asusid Tallinna meistrid pühakoda võlvima. Müürid laoti kõrgemaks ning kindlustati tugipiilaritega. Lääneseinale kinnitati laienevate harudega paerist. 

Viimane katoliku preester Kuusalu kirikus oli Johann Becker – Tallinna mees, kelle õpinguaastad möödusid Erfurdi, Rostocki ja Wittenbergi ülikoolides. 1525. a. sai Beckerist luterlik pastor ja selliselt jätkas ta Kuusalu koguduse teenimist veel aastakümneid. Loodetavasti ei pidanud ta nägema 1558. aastal puhkenud Liivi sõda ega seda, kuidas Vene sõjavägi purustas Kuusalu kiriku võlvid ja haritornid. Esimesel võimalusel ehitas kogudus oma pühakoja jälle üles. 

1613. aastal avas Tallinnas tisleritöökoja Adam Pampe. Kuusalu kirikule valmistas ta hilisrenessanss-stiilis kantsli, mida kaunistavad Kristuse ja nelja evangelisti kujud. 1665. aasta paiku telliti barokne altarisein Tallinna meistrilt Elert Thielelt. Altarimaali ümbritsevad Moosese, Ristija Johannese ja nelja ingli kujud. Maali all on sõnad: „Jesus Kristus ütleb: Minna ollen üllestousmine ja ello kes minnu sisse ussub, se peab ellama. Joh. ew. 11, 25“ 

Jumala sõna on siin paigas kuulutatud nii headel kui halbadel aegadel. 1602. a. viisid poolakad õpetaja Diedrich Budde vangi. Hiljem vabanenuna teenis ta Kullamaa kogudust. 1638. a. kurdeti inimeste halva kombe üle pärast jumalateenistust kõrtsi minna. 1657. aastal põgenes sõja eest Rõuge õpetaja Caspar Lessius ning temast sai kirikuõpetaja Kuusalus. Lessius polnud siin ainus hingekarjane, kes armastas luuletusi kirjutada. Enne teda kirjutas eestikeelseid luuletusi Johann Kohsen ja õpetaja Böckler avaldas koguni pühendusluulepõimiku, mis sisaldas ka eestikeelseid vaimulikke laule. 1682. a. ilmus Böckleri katekismuseõpetus. Abilisena osales ta evangeeliumide tõlkimisel eesti keelde. 

Põhjasõjas sai Kuusalu kirik väiksemaid kahjustusi. Ära viidi tornikellad. Kuusalu viimane rootsiaegne kirikuõpetaja Samuel Pfützner suri 1710. a. ilmselt katku. 

1738 oli talupoegade kirikuskäimine pigem hooletu kui usin. Halba eeskuju andsid kohalikud mõisnikud. Sajandi keskpaigas hakkas olukord vähehaaval paranema, kui Kuusallu jõudis vennastekoguduse ärkamine ja talutaredes hakati palvetunde pidama. 

1782. a. võeti Kadrina kihelkonna Jõepere vennastekogudusse vastu Kolga valla mees Kulli Jüri. 31-aastaselt tuli ta elavale usule ning õppis lugema ja kirjutama. Kulli Jürist sai armastatud kuulutaja. Tema palvetundides käis sadakond inimest ning 1804. a. läksid peaaegu kõik kirikulised pärast jumalateenistust palvetundi. Kuusalus oli siis ärganuid nelja-viiesaja ringis. Eriti suvel olid rahvarikkad koosolekud ja ärganute seas oli palju noori. Kirikuõpetaja Christian Knüpfferil olid soojad suhted vennastekogudusega. 

Knüpfferitega oli Kuusalu seotud terve sajandi. 1710. a. tuli Jõelähtmelt siia Arend Johann Knüpffer. Ülejärgmine õpetaja Arnold Johann Knüpffer oli tema poeg ja vahepeal kogudust teeninud Johann Heinrich Gerthi väimees. Sama muster kordus: Christian Knüpffer oli Arnold Johanni poeg ning nende vahel ametis olnud Johann Frommhold Poppeni väimees. Selle rea lõpetas Christiani poeg Carl Magnus Johann Knüpffer, kes sai kogudust teenida vaid ühe aasta ja kolm kuud ning suri tüüfusesse kõigest 26-aastaselt. 

1751. a. kinkisid Kolga peremehed Kalgaste Päärn ja Külaotsa Jaan oma kodukirikule kella. Praeguse torni sai Kuusalu kirik 1760. aastal. Kolga mõisnik, krahv Stenbock kinkis siis teisegi kella – suurema. Seni lääneseinal asunud paekivirist müüriti torni seinale. Suhteliselt madal barokne tornikiiver on Kuusalu kirikul tänaseni. 

Aastal 1800, ühel maikuu pühapäeval istunud Kahala mehed kõrtsis. Uks avanes ja sisse astus võõras mees, kes hüüdis: „Hoi! Hoi! Hoi, mehed! Jehoova päev on ja teie istute kõrtsis!“ Seepeale võõras kadus, kuid Roobu peremees Käsper Roopenan hakkas sestpeale oma kodus palvetunde pidama. Kui tuba kitsaks jäi, andis Kolga krahv ehitusmaterjali. Palvemaja ehitati Kuusalu küla Pinni talu maale. Kui ka Pinni palvemaja kitsaks jäi, ulatas mõisnik taas abikäe. Õpetaja Hirschhausen pühitses uue palvemaja 1818. aastal. Seda maja pikendati hiljem juurdeehitusega mõlemast otsast. 

Õpetaja Hirschhausen redigeeris piiblitõlget ja keeleuurijana oli ta Rosenplänteri kaastööline. Masinguga vaidles ta eesti keele õigekirja üle. Keelemees oli ka õpetaja Eduard Ahrens, kes soovis muuta kirikukeelt rahvapärasemaks. 1843. a. avaldas ta eesti keele grammatika, mistõttu peetakse teda tänapäevase eesti õigekirja loojaks. Ahrens oli keeleküsimustes autoriteediks ka Elias Lönnrotile, kes teda 1844 Kuusalus külastas. 

1861. aastal suri Lõuna-Tiroolis Merano linna lähedal Kolga mõisnik krahv Erich Friedrich Magnus Dietrich Stenbock. Rännumehe soov oli leida rahupaik oma kodukirikus. Nõnda sündis – 27-aastase krahvi süda müüriti Kuusalu kiriku altariruumi lõunaseina. 

Kõige pikemat aega teenis Kuusalu kogudust õpetaja Woldemar Friedrich Kentmann. Tema ajal, 1865. a. kujundati ümber altarisein ning kunstnik Carl Sigismund Waltherilt telliti uus altarimaal, mis kujutab Kristust ristil. Risti all seisavad apostel Johannes ning Jeesuse ema Maarja. 1869. a. ehitas Gustav Normann kirikusse oreli. Praeguse kuju sai orel 1918. a., kui August Terkmann selle ümber ehitas. 

19. sajandil jäi kirik rahvale kitsaks. Näiteks 1876. aastal loendati ühel pühapäeval kirikulisi 1440. Kolm aastat pärast seda valmistas Rakvere arhitekt Friedrich Modi kiriku ümberehituse projekti. Tallinna arhitekt Friedrich Axel von Howen leidis, et vanad müürid ja võlvid on head ja tugevad ning soovitas need alles jätta. Howeni kava järgi ehitati kiriku külgedele võlvitud juurdeehitused ning altari taha ristimiskabel. Torn jäeti selliseks nagu oli. 

Tööd algasid 1889. aasta lauritsapäeval ning 16. septembril 1890 pühitses piiskop Leopold Hörschelmann ümberehitatud kiriku. Kuna rahvast oli murdu, jutlustas kirikus Kose õpetaja ning õues Jüri koguduse õpetaja. 

Eesti vabadussõja ajal liikus Punaarmee Tallinna poole, kuid Valklast kaugemale ei pääsenud. Lahingut meenutab mälestuskivi sõnadega: „Siiamaani ja mitte kaugemale!“ 16. mai 1921 avati Kuusalu surnuaias Eesti esimene Vabadussõja mälestussammas.

Juba Rootsi ajal oli Kuusalul kaks abikirikut. Eesti Vabariigi päevil eraldusid mõlemad Kuusalust: 1936. aastal iseseisvus Loksa ja 1940. aastal Leesi kogudus. 

1935. a. lammutati vana õlgkatusega palvemaja ja ehitati uus, mille pühitsemisel 3. novembril olid kohal nii vennastekoguduse hoolekandja Jüri Leidtorff, EELK piiskop Rahamägi kui ka Kuusalu õpetaja Kurt Kentmann. 1961. aastal võeti palvemaja koguduselt ära. Sinna rajati spordisaal ja hiljem kooperatiivi mööblipood. 1994 palvemaja taaspühitseti. 

Kuusalu pastoraati paigutati 1941. aastal rahvakohus, ent pastor elas maja teises pooles edasi. 1960ndate lõpul kolis teenijatuppa üks pere ja ärklikorrusele vana kooliõpetaja. Koguduse saal võeti raamatukogu kasutusse ja õpetaja kabinetti pandi koduloomuuseum. Kantselei ruumi paigutati veterinaarkabinet. Kui külanõukogu küsis koguduselt ülemõistuse suurt üüri, ehitas kogudus leerimajast uue pastoraadi. Kuna vana pastoraat oli suhteliselt halvas olukorras, ei tundnud külanõukogu selle vastu enam huvi ja 1981. aastaks oli maja tühi. Pastoripere käis hoonet kütmas ja parandamas kuni see lõpuks kogudusele tagastati. 

1958. aastal pandi kirikusse keskküte ning kasutusele võeti ühise armastustööna valmistatud pruudivaip. Üle 31 aasta teenis Kuusalu kogudust silmapaistev vaimulik Eduard Salumäe. Kiriku Laulu- ja Palveraamatus on 16 laulu tema tõlgitud. Tema poeg Mart asutas koolivendadega ansambli Credo. Kolhoosi klubist laenati pillid ja helitehnika, sh trummid. 1980 – 1981 oli see EELK ainus gospelansambel. Palju tähelepanu pühendas õpetaja Eduard Salumäe noorte vaimulike kasvatamisele. Ka tema enda poegadest said ustavad karjased Issanda viinamäel. Salumäe tööd jätkas Kuusalus tema väimees Endel Kuulpak. 

24. aprillil 2014 süttis Kuusalu pastoraat. Alles jäid mantelkorsten ja seinad. Valla ja annetajate toel sai hoone uue katuse, vahelaed, aknad ja uksed. Aastal 2017 avati pastoraadi ees Eduard Ahrensi mälestusmärk. 

“Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.
Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.

1