Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Tallinna Oleviste koguduse lugu.

Kuningas Olav II Haraldsson ühendas Norra riigi. Võitluses paganatega langes ta aastal 1030. Juba järgmisel aastal kuulutas paavst Olavi pühakuks. Tema mälestuseks pühitseti umbes 400 kirikut. Näiteks Novgorodis oli ojamaalastel püha Olavi kirik juba 1080. aasta paiku. 

Millal Tallinnas Oleviste kirikut ehitama hakati, pole teada. Kirjalikult on seda mainitud 1267. aastal, kuid arvatakse, et kirik oli siin juba enne taanlaste vallutust. 

Uus kirik valmis 1330. a. Aastal 1364 ehitati väljapoole kirikut torn, mis oli praegusest madalam ja seisis 4,5-meetrise läbimõõduga alusmüüril. 

11. mail 1433. a. hävitas tulekahju osa Tallinna linnast ja muutis Oleviste kiriku varemeiks. Esmalt taastati altariruum, mis pühitseti 1439. Juba 1436 hakati kirikut suuremaks ehitama. Selleks lammutati pikihoone koos kabelitega. Kirik tehti pikem ja laiem ning 1450. a. sai valmis kolmelööviline basiilika, mis püsib tänaseni. Oleviste kirikul on Baltimaade kõrgeim lagi. Kesklöövi tähtvõlvid on 31 meetri kõrgused. Torni kiviosa on 57 meetri kõrgune ning torni tipp ulatub 123,7 meetri kõrgusele. See on Eesti kõrgeim kirik. Kaua arvati, et 1448. a. valminud tornikiiver oli hoopis kõrgem, kuid tegu oli allika tõlgendaja arvutusveaga. 

Maist vara pärandati Oleviste kirikule nii 14. kui 15. sajandil. Rikkalikult kaunistatud kirikus oli 25 altarit. Kiriku külge ehitati Maarja, Olavi ja Laurentiuse kabelid ning kirikut ümbritses surnuaed, mis asus hilisema Oleviste tänava kohal. Vana Tallinn jagunes kaheks kihelkonnaks: põhjapoolseks Oleviste ja lõunapoolseks Niguliste kihelkonnaks. Oleviste kogudusele kuulusid ka Gertrudi kabel Kalamajas ja vaeste ning haigete Püha Vaimu kirik.

Maarja kabel oli Oleviste kirikus juba enne põlemist, praegust Maarja kabelit hakati ehitama 1513. a. rikka kaupmehe Hans Pawelsi kulul. Seoses usupuhastusega jäi ehitus pooleli – puuduvad skulptuurid ja friisid on lõpetamata. Luterlased ei vajanud uhket sisekujundust. 

Ühed esimesed Tallinna luterlikud vaimulikud oli Oleviste kaplan Zacharias Hasse ja Niguliste preester Johann Lange. 1524 saabus Tartust Hermann Marsow, kes pidas ennast esimeseks Lutheri õpilaseks Liivimaal. Koos Hasse ja Langega koostas ta Tallinna esimese evangeelse kirikukorralduse. Samal ajal tabas Liivimaad ikaldus. Nälg sundis linnast abi otsima ja nii kogunes siia mässuliselt meelestatud rahvast. 14. septembril 1524 tungis märatsev rahvahulk Oleviste, Püha Vaimu ja dominiiklaste Püha Katariina kirikusse ning purustas pühapilte ja kujusid, altareid ja reliikviaid, mida peeti vana usu sümboliteks. 

Aastal 1552 asutati Oleviste koguduses Eesti esimese rahvaraamatukogu. Sajandi lõpul oli koguduse õpetajaks Johannes Mündrich, kes pidas nelipühade ajal Kalamaja kiriku juures eesti lastele ja noortele kirikukatsumisi ning jagas parimatele timpsaiu. Traditsioon püsis Kalamaja koguduses veel järgnevatelgi aastakümnetel. 

Ööl vastu 29. maid 1625 süütas pikne Oleviste kiriku torni. Kellad sulasid ja kirikust jäid alles vaid müürid. Kogudus asus kohe kirikut taastama. Kolme aasta pärast, 15. oktoobril 1628 pühitses taastatud kiriku pastor Heinrich Vestring, kes oli ühtlasi Tallinna superintendent. 

Heinrich Vestring vanem on 41 aastaga kõige pikema ametiajaga Oleviste pastor. 1631 oli tal au õnnistada sisse Tallinna gümnaasium, mis täna kannab Gustav Adolfi nime. Torni taastamist vana Vestring ära oodata ei jõudnud. Kaheksatahuline tornikiiver koos nurgatornikestega valmis 1651. a. ja torni kõrguseks sai siis 139,3 meetrit. 

Põhjasõja ajal ei pidanud venelased Tallinna vallutamisega vaeva nägema, sest katk tegi nende eest töö ära. Nii jäi Oleviste kirik sõjast puutumata. 

Pärast Põhjasõda saabus Eesti- ja Liivimaale palju Halle ülikooli haridusega vaimulikke. Tänu pietistlikule taustale võtsid nad lahkesti vastu ringi rändavaid Herrnhuti vendi. 1736. aastal külastas Tallinnat vennastekoguduse rajaja, krahv Zinzendorf isiklikult. Kolm päeva enne tema saabumist, 17. septembri varahommikul süütas pikselöök taas Oleviste torni. Kogu linn oli ärevuses, aga õnneks suudeti tulekahju kustutada.  

Kui Oleviste koguduse õpetaja Georg Günther Tunzelmann kuulis Zinzendorfi saabumisest, ja et külaline olevat jumalakartlik mees, kes kuulutab Kristust, siis ta palus pühapäeval, 22. septembril tal jutlustada Oleviste kirikus. Abiõpetaja Eberhard Gutsleff noorem oli vaimustuses: „Issand laskis selles kirikus jälle oma evangeeliumi müristamist kuulda“. Kolm päeva hiljem jutlustas Zinzendorf ka toomkirikus. Zinzendorf külaskäik andis otsustava tõuke eestikeelse Piibli trükkimiseks ja vennastekoguduse ärkamise kiireks levikuks üle Eestimaa. 

Olevistega on seotud ka eestikeelse Piibli teine trükk. Nimelt vastutas selle väljaandmise eest 1773. aastal Oleviste õpetaja Gotthard Johann Jäger. Läbi 18. sajandi paistis Oleviste kogudus silma pietistlike jutlustajatega. Alates Tunzelmannist olid järjestikku kuus ülemõpetajat õppinud Halle ülikoolis. Sellele reale tegi lõpu õpetaja Hartmann, kes liitus vabamüürlastega, samuti tema mantlipärija Christian Gottlob Mayer. 

Õpetaja Mayeri ajal, ööl vastu 16. juunit 1820. a. põles Oleviste kirik kolmandat korda müürideni puhtaks. Tuli sai alguse pikselöögist. Kõigepealt süttis nurgatorn. Mitukümmend noormeest olid kohe valmis üles ronima, et tuld kustutada, kuid ametivõimud käsutasid kõiki ümbruskonna maju evakueerima. Nurgatorn põles aeglaselt edasi. Siis süttisid teised tornid ja leegitsema lõi peatorn, mis alla kukkudes tabas köstrimaja. Kirik põles neli tundi. Tornis sulasid viis suurt kella ja põrandal purunesid hauakivid, isegi kivist sambad said kannatada. Hävis 1771. a. Hallest ostetud orel. Imekombel pääsesid raamatud, mis raamatukogu remondi ajaks olid viidud käärkambri kõrvale võlvitud ruumi, mis jäi tulest puutumata. 

1825. a. külastas Oleviste varemeid Vene keiser Aleksander I, kes määras riigipoolse toetuse kiriku taastamiseks. Seoses Aleksandri surmaga asjaajamine venis, kuid Nikolai I viis asja lõpule. Tingimus oli, et kukk kiriku tornis asendatakse ristiga. Taani ehitusmeister Henrik Rybergi kava järgi sai torni kõrguseks 138,6 meetrit. Oleviste kirik kujunes pikaks ajaks Eesti kirikuarhitektuuri ideaalkujuks, mida paljudes paikades on püütud jäljendada. 

Ludwig von Maydell kavandas altari ja kantsli, mis valmistati Orgita dolomiidist. Aastal 1833 ehitati kirikusse ahjud ja koguduse liige Carl Sigismund Walther maalis Kristuse kirgastamise stseeni Maarja kabeli altarile. Aasta hiljem paigutati kiriku peaaltarile Wilhelm von Kügelgeni maal Kristusest ristil. Kirik pühitseti tulekahju 20. aastapäeval. 

1847. a. hakati Olevistes pidama lätikeelseid jumalateenistusi. Sellest sündis Tallinna Kolmainu kogudus. 

1867. a. asutati Oleviste koguduse abiõpetaja Nikolai von Stackelbergi algatusel Tallinna diakonisside maja. 1891. a. ehitati selle juurde abikirik, mis aastal 2005 koliti ümber Kose kihelkonna Pikva külla. Nikolai von Stackelberg läks kaasa vabakoguduslike vooludega. Ta ostis Pihkvamaale mõisa ja kinkis seal krundi Laura Nikolai kiriku ehitamiseks. 

Oleviste õpetaja Hermann Hesse, samanimelise kirjaniku onu, oli Tallinna Linnamisjoni asutaja. Esimese maailmasõja eel teenis kogudust meeleparandusjutlustaja Paul Hörschelmann. Samal ajal oli 1. pihtkonna õpetajaks Namiibia misjonäriperes kasvanud Elieser Traugott Hahn, kes lahkus Vabadussõja ajal Eestist ning tegutses Saksamaal äratusjutlustajana. 1939. a. järgnes Saksamaale peaaegu terve Oleviste saksakeelne kogudus. Alles jäi hulgake eestlasi. Esimese eestikeelse jutluse pidas siin 1921. aastal õpetaja Jaan Lattik.  

Vähemalt kaheksa korda on pikne süüdanud Oleviste kiriku torni. Viimati 27. juulil 1931. Tuli kustutati ning torn taastati. Teises maailmasõjas kannatasid vaid kiriku aknad ja katus. 

18. juunil 1944 peeti eestikeelse Oleviste koguduse pidulik avajumalateenistus. Lootusrikkalt vaadati tulevikku, kuid juba pooleteise aasta pärast arreteeriti õpetaja Hugo Pärno ja saadeti vangilaagrisse. 77-aastane Joosep Liiv katkestas pensionipõlve ja asus teenima Oleviste kogudust. 1950. aasta kevadel andis ta tööjärje üle Karl Tuvikesele, kes juba augustis arreteeriti ja vangilaagrisse saadeti. 

Nüüd võeti pühakoda koguduselt ära. Kogudus liideti Püha Vaimu kogudusega ja Oleviste kirikusse paigutati kaheksa erinevat vabakogudust, mis aja jooksul kasvasid Eesti suurimaks baptistikoguduseks. Avajumalateenistus peeti 17. septembril 1950. a. Teineteise kõrval asusid tööle pastorid Oskar Olvik ja Osvald Tärk. 

Aastatel 1968 – 1981 õnnistas Jumal kogudust vaimuliku ärkamisega. Effataa-ärkamine puudutas lisaks Oleviste kogudusele veel paljusid inimesi üle Eesti ja üle tollase Nõukogude Liidu. Aastal 1981 ehitati kirikusse ristimisbassein. Tänagi on suurel ja aktiivsel Oleviste kogudusel silmapaistev koht Eesti rahva usuelus. 

“Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.
Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.