Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Tudulinna koguduse lugu.

Viru-Jakobi koguduse õpetaja jõudis suurte metsade taga elavate koguduseliikmete juurde vaid mõned korrad aastas. Jumalateenistusi peeti siis talutaredes Rannapungerjal, Pikatil ja Tudulinnas. Rootsi ajal viis tudulinlaste viimne teekond Peipsi äärde, Rannapungerja Kabelimäele. Sama suunda kasutasid nad siis, kui parvetasid palke mööda jõgesid. 

Aastal 1688 oli Tudulinnas 13 talu, järgmise sajandi keskel juba poole rohkem. Pärast Põhjasõda pandi Tudulinnas ametisse köster. 1766. a. võeti ette kiriku ehitus. Kuna Tudulinna kuulus tol ajal Rakvere mõisa alla, sai ehitus teoks Rakvere härra von Tiesenhauseni eeskostel. Kiriku asukohaks valiti Linnamägi, kuhu oli juba hakatud surnuid matma. Kuna Linnamägi oli metsaga kaetud, ei pidanud tudulinlased ehituspalke kaugelt tooma. Viru praost Johann Georg Borge pühitses Tudulinna kiriku 25. veebruaril 1767. a. Pühitsemiskõne aluseks luges ta 1Ms 28,16-17: Siis Jaakob ärkas unest ja ütles: „Issand on tõesti selles paigas, mina aga ei teadnud seda!” Ja ta kartis ning ütles: „Küll on see paik kardetav! See pole muud midagi kui Jumala koda ja taeva värav!”

Järgmisel aastal ostis kogudus Tallinna kellavalaja Köwerini leselt väikese kella. Torni Tudulinna kirikul ei olnud, kuid see ei takistanud kella helistamast ja rahvast palvele kutsumast. 1796. a. tehti kirikule uus katus ja muudeti katusekonstruktsiooni, et tuul ei saaks seda rikkuda. Lisaks vooderdati kiriku põhjapoolne külg laudadega ja ukse ette ehitati eeskoda, et lumi kirikusse ei tuiskaks. 

19. sajand tõi Tudulinna kogukonda vennastekoguduse ärkamise. Aastal 1809 peeti palvetunde köstrimajas. Osavõtjate arv kasvas pidevalt ja 1820. a. ehitati Tudulinna külla suur palvemaja. Ka see sai rahvast täis. Palvemaja ülevaatajaks oli härra Genge, kelle kodu oli Kose kihelkonnas. Viru-Jaagupi kirikuõpetaja Friedrich August Hörschelmann ainult kiitis vennastekogudust, sest nad paistsid silma usina kirikuskäimisega, laste hea lugema- ja laulmaõpetamisega ja eeskujuliku välise korraga. 

Tudulinna rentniku Juhan Tombergi kolmest pojast: Christophist, Nikolaist ja Oskarist sirgusid kirikuõpetajad. Esimene teenis Vaivara kogudust, teine tegutses peamiselt Ukraina aladel ja kolmandast sai Jõelähtmes Ida-Harju praost. 

Kui rahvas hoolega kirikus käis ja tudulinlased enam pühakotta ära ei mahtunud, algatas Juhan Tomberg kiriku ümberehituse. Vana kirik lammutati osaliselt ära ja ehitati Jaan Möldri juhtimisel suuremana üles. Palgid saadi mõisa metsast tasuta. Alutaguse põlislaante keskel oli puit kõige käepärasem materjal. Viru-Jakobi koguduse õpetaja Carl Walther pühitses Tudulinna kiriku 1862. aasta mihklipäeval. Lõpuks valmis läänetorn, mis seni kirikul puudus. Tornikukele kirjutati 1864. Väikese kella asemel riputati torni üks varabarokne, 1645. aastal valatud pronkskell, mis heliseb tänagi. 19. sajandi keskel rajati Tudulinna surnuaed küla lõunaserval. 

Juba August Wilhelm Hupel avaldas arvamust, et Iisaku ja Tudulinna annaksid hädapärast kokku väikese kihelkonna kui ületamatuks takistuseks ei oleks neid eraldav suur, osalt läbipääsmatu mets. Mõte sai teoks 1867. aasta suvel kui uut kihelkonda asus teenima õpetaja Rudolf von Hippius. Iisaku eraldati Jõhvi kogudusest ning Viru-Jaagupist Tudulinna, Oonurme, Rannapungerja, Lemmaku ja Kauksi küla. Tudulinna oli seni Viru-Jakobi, nüüd Iisaku abikogudus. See oli loogiline, sest Iisaku on Tudulinnale lähemal. Jumalateenistusi pidas kord kuus Iisaku õpetaja, ülejäänud pühapäevadel kohalik köster. 

19. sajandi teisel poolel oli Tudulinna vennastekoguduse liikumise piirkondlik keskus, üks kaheteistkümnest Eesti- ja Liivimaal. Tudulinnast juhiti Jõhvi, Iisaku, Vaivara, Torma, Lohusuu, Laekvere ja Laiuse palvemajade tegevust. 

Tudulinna koguduse muusikaarmastus ilmnes muuhulgas 1905. aasta revolutsiooni järel, kui siinsed elanikud ostsid ära Narva-Jõesuust lahkuvate Peterburi rikkurite klaverid. 

Esimese oreli ehitas Tudulinna kirikusse 1849. aastal Gustav Normann. 1912. aastal ehitas selle ümber Tartu meister Michel Matto. 18 registriga pilli kaunist kõla hindas hiljem kõrgelt professor Hugo Lepnurm. Raha oreli ehituseks koguti kirikukontsertide ja korjanduste abil. 

Pärast õpetaja Intelmanni surma jäid Iisaku ja Tudulinna paariks aastaks ilma hingekarjaseta, seejärel kutsuti kogudust teenima äsja ülikooli lõpetanud Voldemar Kuljus. Noor mees võitis rahva poolehoiu särava kõneanni ja innuka osavõtuga kohalikus seltsielus. 

Kuljuse jutlused olid küll hoogsad, kuid panid mõnegi inimese kulme kergitama. Juba ülikoolis õppides pooldas Voldemar Kuljus liberaal-teoloogilisi vaateid. Piiblit tõlgendas ta teaduse vaatevinklist lähtuvalt. Jutlustes ei kõnelenud ta Jumala vihast ega ihu ülestõusmisest, vaid inimese headusest ja ligimesearmastusest. Osa kogudust põlgas Kuljuse ilmalikkust, teine osa vaimustus temast kui rahvamehest. Erimeelsustest kasvas välja usutüli, mis koguduse lõhki ajas. Need, kelle arvates Kuljuse kõned ei kõlvanud kiriku kantslisse, hakkasid koos käima vanas vennastekoguduse palvemajas ja asutasid 1927. aastal iseseisva Tudulinna koguduse. Uut kogudust teenis Torma õpetaja Aleksander Kuusik. Iisakule alluva Tudulinna abikoguduse teenimist jätkas Voldemar Kuljus. 

Tüli paisus suuremaks, sest Kuljuse õpetusega polnud rahul ka Konsistoorium, kes ta mõneks ajaks ametist tagandas. Järgnesid vaidlused selle üle, kellel on õigus Tudulinna kirikut kasutada. Vahepeal olid kiriku uksed üldse kinni, vahepeal tehti jälle lahti. 1934. aastal käis piiskop Rahamägi kohapeal rahu sobitamas, kuid Tudulinna kangust ei õnnestunud murda. 

1936. aastal võeti EELK koosseisu iseseisev Tudulinna Rahu kogudus. Uus kogudus oli valmis remonti vajava vana kiriku ära ostma ja korda tegema, aga Kuljuse toetajad ei loobunud oma pühakojast. 1938. aasta suvel otsustas Rahu kogudus, et ehitab endale hoopis uue kiriku vana kõrvale. See valmis hämmastavalt kiiresti tuntud arhitekti Eugen Sachariase projekti järgi 1939. aastal. Töö algas 9. jaanuaril kivide veoga. 21. mail pandi nurgakivi ja 26. augustil oli kirik katuse all. Samal ajal remontis Tudulinna abikogudus vana kiriku. 17. detsembril oli Tudulinna Rahu kiriku pühitsemispäev. Kuna piiskop Kõpp oli alles kolm päeva tagasi valitud ja veel mitte ametisse astunud, pühitses kiriku Tallinna Kaarli koguduse õpetaja, assessor Artur Soomre. Uue kiriku torn asub ida- ja altar kiriku lääneküljel. Laevakapten Oskar Toomara kinkis uuele kirikule 525 glasuuritud kahhelkivi, millel on kujutatud piiblilugu. Plaadid on valmistatud 18. sajandil Hollandis. 

Mõnda aega tegutsesid Tudulinnas kõrvuti kaks luterlikku kogudust, kumbki oma kirikus. Teises maailmasõjas kumbki kirik kannatada ei saanud, küll aga räsis kogudusi nõukogude okupatsioon. Kogudused liideti 1947. aastal ja vana kirik suleti. Uude kirikusse viidi orel, pingid ja tornikell, mida seal ei olnud veel jõudnud hankida. Viimase jumalateenistuse vanas kirikus pidas 1947. aasta septembrikuus usuteaduse üliõpilane Nathan Kukk, kes oli Iisakus õpetaja Kuljuse juures praktikal. 

1951. aastal muudeti vana kirik sovhoosi viljaaidaks, 1960. aastatel tehti sinna veski. Orelirõdu lammutati, altari kohale lõigati suur ukseava veoautode jaoks ja torn tõmmati linttraktoriga maha. Alla kukkus tornikukk, mis pärast torni lammutamist mitu päeva ühe traktori katusel ringi sõitis. Vennastekoguduse palvemajja tehti sovhoosi puutöökoda, kuid hoone on tänaseni alles. 

Nõukogude võim oli ajutine nähtus. Koos sovhoosiga läks ajalukku ka veski Tudulinna vanas kirikus. Kuna Tudulinna kogudusel on kasutada ilus kivikirik, pole vana pühakoja taastamine vältimatult vajalik. Kohaliku rahva jaoks on see siiski oluline. Aastal 2004 tehti esmased konserveerimistööd ja 2017. a. asutati MTÜ Tudulinna Kultuurikants eesmärgiga päästa vana puukirik. Roiu talu lauda lakast toodi välja üle poole sajandi peidus olnud tornikukk. MTÜ eestvedaja ning juhatuse esimees on Tudulinna köstrite ja koolmeistrite Mathiesenite järeltulija, pianist Lauri Väinmaa. Aastal 2019 sai valmis projekt vana kiriku taastamiseks. 

Orel, mis vanast ja niiskest kirikust uude ja kuiva kirikusse viidi, ei teinud seal enam häält. Ago Tint üritas noore mehena seda 1979. aastal käima saada, kuid asjata. Aastakümneid hiljem kinkis Soome Sääksmäe kogudus oma surnuaia kabeli oreli Tudulinnale. Ago Tint paigutas kingitud oreli vilestiku ja mehaanika Normanni oreli prospekti ja säilitas kolm registrit Normanni orelist. Kokku sai orel 11 registri, kahe manuaali ja pedaaliga. Oreli pühitses peapiiskop Urmas Viilma 27. augustil 2022. a. Alates 1999. aastast ehivad Tudulinna Rahu kiriku altariruumi aknaid Renee Aua ja Laas Särglepa klaasimaalid.

“Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.

Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.