EELK ja Pereraadio koostöös valmivas igakuises vestlussaates “Kõnetused” vaevad kirikus ja ühiskonnas toimuvat peapiiskop Urmas Viilma ja Saarte praost Anti Toplaan. Seekordse saate alapealkirjaks on “Ärevad ajad”. Saade on järelkuulatav ka Pereraadio kodulehe vahendusel.

Saate alguses rääkis peapiiskop Urmas Viilma oma rollist ja praeguse töö rõhuasetustest Eesti Kirikute Nõukogu vastse presidendina. Ta kinnitas, et liikmeskirikute juhid soovivad Eesti inimesteni viia rahu sõnumit ning seoses seoses sõjaga Ukrainas tehti ka ühine avaldus agressiooni hukkamõistmiseks. Riik, konkreetsemalt siseministeerium, on mõne aja eest väljendanud muret, et MPEÕK piiskop piiskop Eugeni ei ole seoses sõjasündmustega omalt poolt sõna võtnud, kuid Viilma märkis, et riik ja kirik on teineteisest siiski sõltumatud, mis tähendab, et ka selliseid otsustusi tehakse autonoomselt. Ka Eesti Kirikute Nõukogu ei sekku oma liikmeskirikute siseasjadesse.

Seoses läheneva 9. maiga tõdeti, et provokatsioonide oht on olemas ning ärevaks tegevaid vahejuhtumeid on olnud nii Tallinnas kui Ida-Virumaal. Viilma sõnul on tegelikult aga väga keeruline midagi ära teha provokatsioonide ennetamiseks ja rahu sõnumit edastada, kui potentsiaalne provokaator keda üritad kõnetada, on nähtamatu jõud ning tema ega ta plaanide kohta pole midagi teada.

Jutuks oli ka kirikukogu kevadistung Maarja-Magdaleena kirikus Mustamäel. Uue kirikuhoone ehitamist on oluliselt toetanud Tallinna linnavalitsus, kes näeb selles mitte üksnes pühakoda, vaid ka olulist sotsiaal- ja kultuuriobjekti. Kogukonnatöö kohalike inimestega ja koguduse ülesehitamine käib paralleelselt kiriku valmimisega. Sarnast mustrit on näha ka Sakus ja Sauel valmivates kirikutes.

Tähelepanu all oli ka koguduste valmistumine kriisideks. Urmas Viilma leidis, et ehkki see teema võib tunduda ärritav või hirmutav, tuleks sellele mõelda. Ta sõnas, et kirik mõtleb selles suunas ning on vaimulikke, kes on asunud koguni kiriku keldriruume varjendiks kohandama ja kriisivarusid koguma. Peapiiskopi sõnul on kirikul mitte üksnes praeguste sõjasündmuste taustal, vaid ka omaenda ajaloost piisavalt kogemusi, et teemat mitte tühiseks pidada. Tarvitseb vaid mõelda koguduse ajaloole aastast 1939 kuni 1950 – mis siis koguduses toimus, milline saatus oli vaimulikel või koguduse juhtidel. Tõsiasi on seegi, et keskealistel vaimulikel on riigi kaitsmise kohustus, mistõttu peaks igas koguduses mõtlema ka ilmikutele, kes vajadusel pühakirja lugemise, jutlustamise ja kogudusetöö enda õlule saaksid võtta.

1