Peapiiskop Urmas Viilma: hirmutav, kuidas muu maailm kohandab end sõjaga viisil: „Las sõdivad

*Sõjast annab eurooplasele märku vaid pikem lennuteekond (Foto: Urmas Viilma)*

13.–15. septembrini toimub Kasahstanis Nur-Sultanis VII maailma traditsiooniliste usundite VII kongress. Kongressi on alganud Kasahstani president Kasõm-Žomart Tokajev. Tema kutsel osaleb konverentsil Luterliku Maailmaliidu asepresidendina ka peapiiskop Urmas Viilma.

Kirikupea jagas oma Facebooki postituses muljeid oma lennuteekonnast: lend Frankfurdist Nursultani kestis üle seitsme tunni ja tagasitee kestab kaheksa tundi. Seda põhjusel, et Euroopa lennuliinid väldivad Ukraina ja Venemaa õhuruumi. Lend aga toimub ja ainus erinevus võrreldes rahuajaga ongi lennu pikkus: “Omal kombel on see hirmutav märk sellest, kuidas muu maailm ennast kohandab sõjaga viisil: “Las sõdivad – meie elu läheb edasi…”,” kirjutas Viilma ja tõi paralleeli lähiajaloost: “Meenub, kuidas 1945. aastal kohanesid Lääneriigid ka sellega, et rida iseseisvaid riike jäid II maailmasõja lõppedes Nõukogude Liidu poolt okupeerituks. Pooleks sajandiks!“ Uudiseid ja muljeid kongressilt jagab peapiiskop Viilma lähipäevil oma Facebooki-postitustes.

Maailma usuliidrite kokkusaamisele pühendas arvamusartikli tänases Postimehes ka Eesti roomakatoliku kiriku piiskop Philippe Jourdan. „Kongress tegeleb teemaga, mis käsitleb usuliidrite vastutust inimkonna sotsiaalses ja spirituaalses arengus pärast pandeemiat,“ tutvustas piiskop kohtumise sisu. Tähelepanuväärselt osaleb esimest korda kongressil ka paavst Franciscus, ja seda seoses Ukraina sõjaga. Piiskop selgitas: „Algse plaani kohaselt pidi paavst Franciscus kohtuma Kasahstanis Moskva patriarhi Kirilliga, et arutada temaga, kuidas Ukrainas õiglaselt rahu saavutada. Paraku teatati hiljuti, et kohtumine – mis oleks pidanud toimuma juba juunis – jääb ära! Selle ärajäämine ei vähenda paavsti igatsust rahu saavutamise järele ning veendumust, et usuliidritel on selleks eriline vastutus ja võimalus.“

„Kirik otsib rahu omal viisil, püüab olla sild, mis muudab rahu võimalikuks,“ märkis Philippe Jourdan ning selgitas lugejatele lähemalt kiriku vaatenurka sõjaolukorras: „Kirikul on rahu otsimiseks põhimõtted ja viisid, mis ei ühti alati riiklikega. Riigid otsivad liitlasi, valivad, kelle poolt olla ja kelle vastu sõdida. Kirik saab olla ainult inimelu poolt. Kirik tunnistab, et igaühel ja igal riigil on õigus ennast kaitsta, isegi ründaja elu hinna eest. See on enesekaitse õiguse alus. Aga kirik ei rõõmutse kunagi, kui keegi kaotab elu, isegi kui ta on ründaja. Kirik otsib alati õiglast rahu, sest tõeline rahu ei saa olla ebaõiglane, aga ta tahab alati vähendada ohvreid ja kannatusi. Mõni võib leida, et kirik ei võta selget seisukohta. Kirik võtab küll seisukoha: kirikuna, mitte riigina. See ei ole rahu otsimine iga hinna, isegi õigluse hinna eest, vaid veendumus, et rahu otsimine toetab alati õiglust.“