Poola ajakirjanik ja toimetaja Dariusz Bruncz tegi intervjuu Ukraina Saksa Evangeelse-Luterliku Kiriku piiskop Pavlo Shvartsiga, kes kinnitab, et Ukraina luterlased seisavad kindlalt Venemaa sissetungi vastu ja toetavad oma riigi inimesi. Euroopa kirikuid kutsub piiskop üles andma varjupaika Ukrainast saabuvatele põgenikele, astuma välja sõja vastu ning pakkuma omapoolset tuge esmatarbe- ja meditsiinivahenditega.

Piiskop, kus sa praegu oled?

Peatun Harkivi lähistel. Linna tulin tagasi pärast seda, kui olin oma naise ja lapsed sugulaste juurde toimetanud. Harkivisse ma minna ei saanud, sest linn on Vene vägede rünnaku all.

Milline on teie kiriku olukord?

Meie kogudused on erinevas olukorras. Harkivist, kus olen ka kohaliku koguduse pastor, pääsesid mõned inimesed linnast välja, kuid enamik jäi aktiivsesse sõjatsooni. Vene väed on meid igast küljest sisse piiranud ja nende tankid lähevad Berdjanskisse. Kohati on veel suhteliselt vaikne, kuid kõige enam teeb muret, et suurem osa meie kogudustest asub riigi ida- ja lõunaosas, kus käib tihe lahingutegevus. Suurem osa meie liikmetest on jäänud oma linnadesse ja küladesse. Mõned ei saa põgeneda seetõttu, et nad peavad hoolitsema oma pereliikmete eest, kes ei saa pikka teekonda ette võtta. Mida saame praegu teha, on püsida kontaktis, palvetada ja koordineerida humanitaarabi.

Kas teil on teavet oma kiriku ohvrite või hävitatud kiriku vara kohta?

Õnneks veel mitte, kuid üleeile, sissetungi esimesel päeval, oli siin paanikapuhang. Nüüdseks on olukord stabiliseerunud ja enamik inimesi maha rahunenud, kui sellises olukorras üldse rahulikkusest rääkida saab.

Harkiv asub Venemaa piiri lähedal ja enamik seal elavaid inimesi kõneleb vene keelt. Mis õhkkond seal praegu valitseb?

Selles küsimuses on erinevaid arvamusi, kuid nüüdseks pole Venemaal – pehmelt öeldes – siin enam nii palju sõpru kui varem. Loomulikult on paljudel inimestel omavahel palju sidemeid, kuid raske on rääkida “sõprusest”, kui seda ilmestavad ballistilised relvad, pommitamised ja turmtuli. See kuritahtlik agressioon on pannud inimesi oma vaatenurka muutma ja samal ajal on see tugevdanud Ukraina ühiskonna ühtsust võitluses oma riigi eest.

Mida saavad Euroopa luterlikud kirikud teha? Kuidas saame aidata?

Andke peavarju sõjapiirkondadest pärit põgenikele, tegelege hingehoiuga, palvetage ja rääkige sõjapatust, mitte kujuteldavast rahust, nagu oleks selle sissetungi eest vastutus mõlemal poolel. Vajame rahalist toetust toidu-, meditsiini- ja hügieenitoodete jaoks ning ajutise peavarju sisseseadmiseks.

Kas olete saanud vene luterlastelt mingeid signaale?

Peaaegu mitte ühtki, ainult eraviisiliselt. Enamasti on need olnud kaastundeavaldused ja kinnitused, et nad palvetavad meie eest. Vene luterlased ei saa avalikult oma arvamust avaldada, vastasel juhul ähvardab neid süüdimõistmine. Tõenäoliselt vaikib  enamik neist sealse režiimi propaganda mõjul.

Mida kavatsete teha järgmistel tundidel ja päevadel?

Tavalisi asju. Räägin inimestega ja püüan neid lohutada, koos nendega palvetada ja vajadusel aidata toidu transportimisel Harkivis elavatele inimestele. Pean tegema palju koduvisiite. Enamikuga minu koguduse liikmetest oleme ühenduses vanemate inimeste kaudu. Annan endast parima, et hoida ühendust riigi teiste kogudustega ja meie sõsarkirikutega välismaal. Lühidalt öeldes: tavaline tegevus. Tahan lihtsalt aidata nii palju kui saan.

Dariusz Bruncz on Poola luterliku kiriku ajakirjanik, pedagoog ja veebilehe ekumenizm.pl toimetaja. Luterliku Maailmaliidu kodulehel (27.02.2022) avaldatud artikkel ilmus algselt poola keeles (26.02.2022).

1