4. pühapäev pärast ilmumispüha. Päeva teema on Loodusjõudude Issand. Palvesõna ütleb Palamuse Püha Bartholomeuse, Laiuse Püha Jüri koguduste hooldajaõpetaja ja Tartu Soome koguduse abiõpetaja Urmas Oras.

Inimene on vist ainus loodud olend, kes suudab oma Looja eeskujul ka ise luua. Inimlooming läheb aina keerulisemaks, nii et igasugu tehnika käsitsemine kipub vahel käima üle jõu. Kirjanduses ja filmikunstis on soositud teemaks robotid, kes tahavad oma loojate – inimeste – üle võimust võtta. Aga ka inimesed ise tahtsid juba Paabeli torni ehitades saada vägevamaks kui Looja. See soov on paljudes inimestes üha lisandunud.

Kas ka Jumalal käib oma loodu ohjeldamine üle jõu?

Evangelistid jutustavad, et Jeesus vaigistas Geneetsareti järvel tormi ja kõndis mööda vett. Mt 17:20 ütleb Jeesus: „Kui teil oleks usku sinepiivakese võrra ja te ütleksite sellele mäele: „Siirdu siit sinna!”, siis ta siirduks, ja miski ei oleks teile võimatu.”

Munkpreester Mihhail Valamost jutustas ühest Petsamo kloostri mungast, kes hakanud oma palvekambris kuulma hääli, mis tema vaimulikku arengut kiitsid ja ärgitasid minema õhukesele jääle, mis teda kannab nagu järvevesi Jeesust. Ta uskus ja läks, kukkus aga vette ja karjus appi. Ta tiriti küll veest välja, aga jäi raskesti haigeks, kahetses pattu ja suri.

Jumalal on siiski varuks imesid omadele ja kindlasti ka neile, kes pole veel Jumala omad. Üks möödunud sügisel uinunud Issanda ümmardaja kirjeldas oma laevasõidu kogemust. Läänemere lained peksid tormis vastu laeva ja paljudel oli süda paha.

„Korraga näen ilmutust. Valges rüüs suurekasvuline KRISTUS seisab merel sirutatud käega. Mõttes panin ma käe tema käe alla. Ja siis! Veel paar lainelööki vastu laeva ja …VAIKUS. Kõik laevas jäid sõnatuks. Laeva tekile minnes kõik säras, lausa uskumatu, et äsja oli olnud õudne torm… Hiljem Tartu Kristlikus Põhikoolis tuli joostes minu juurde üks väike tütarlaps ja küsis: „Õpetaja, kuidas teil merel läks? Me PALVETASIME koos emaga kogu öö teie eest!” Jumal vastas imeliselt!”

Täpselt nagu Psalmis 107!

Alati ei juhtu imet. Usklik H. G. Spafford kaotas 1873. aastal oma neli tütart laevahukus Atlandil. Pääses vaid ta abikaasa. Veidi hiljem laevahuku kohast üle sõites kirjutas ta imelise laulu „It Is Well With My Soul” (eesti keeles „Mul on hea Jeesuses”). Ta jäi koos oma abikaasaga Issanda teenijaks elu lõpuni.

Meie pole loodusjõudude isandad, küll aga saame usaldada Issandat õnnes ja kannatuses.

Pauluse arvates peaks iga mõistusega inimene märkama loodu taga vägevat, arukat Loojat, aga kahjuks on paljude silmil kate:

„Tema nähtamatu olemus, tema jäädav vägi ja jumalikkus on ju maailma loomisest peale nähtav…” (Rm 1:20)

Kas ja kuidas saame seda katet kõrvaldada?

Paulus kirjutab 2Kr 1:8-11 üle jõu käivast kannatusest, nii et tema ja ta kaaslased kahtlesid juba oma ellujäämises. Jumal aga päästis neid surmast ja „päästab edaspidigi, kui ka teie eestpalvetega meile appi tulete, nii et paljud tänaksid meile paljude inimeste eestpalvete tõttu Jumalalt osaks saanud armuanni eest”.

Inimesed on suutnud tundma õppida paljusid loodusseadusi. Jumala tegutsemine või tegutsematus maistes asjades jäävad meile küll tihti mõistatuseks, aga vaimuliku elu seadused on Jumala Sõnast kergesti omandatavad. Jumal on tõotanud palveid kuulda ja juhtida sündmusi – vahel vaid Temale arusaadaval, aga siiski parimal viisil.

Palugem: Hea taevane Isa. Täida meie südamed tänuga, et tohime olla loodud Sinu näo järgi. Aita meil Sind lähemalt tundma õppida, et õpiksime usaldama igas olukorras Sinu tarkust, juhtimist ja heatahtlikkust. Anna, et võiksime kord nautida Sinu ligiolu ka meile praegu veel nähtamatu loodu keskel. Aamen.