Pühapäev enne paastuaega Esto mihi; Quinquagesima. Tänase pühapäeva teema on Jumala armastuse ohvritee. Palvesõna ütleb Jõhvi koguduse õpetaja Georg Glaase.

Praegusel keerulisel ajal on sõnu raske leida ja valida – midagi peaks aga ritta panema ja tasapisi paastuajale häälestudes võiks küsida siinkirjutaja subjektiivse arvamuse järgi Matteuse 16:26 kohaselt:

Sest mis kasu on inimesel, kui ta võidaks ära terve maailma, oma hingele teeks aga kahju? Või mis oleks inimesel anda ära oma hinge lunahinnaks? 1 Johannese 5:4 Jah, igaüks, kes on sündinud Jumalast, võidab ära maailma. Ja see ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk.

1 Korintose 13 järgi on kõrgeimaks armuanniks Pauluse sõnul armastus, ilma milleta on kõik muu tühine. Tegelikkusega on lood nagu parasjagu on. Kõik peaks toimuma ühiseks kasuks ülesehitavalt. See on vast siis midagi sellist, ilma milleta jääks asjad ikka enam-vähem endiselt samasse seisu kui nad olid varem. See on midagi, mis muudab elusaks. KLPR 159:3 – … külma hinge elusta. Armastuse tuld sa süüta, oma Vaimuga meid täida!

Teha võiks seda ja teist ning paljutki – kõige jaoks on aga vaja aega ja seda on väga palju vaja. Eks alati lähevad arvamused lahku, kuidas ja mida peaks või mitte, millele keskendume jne. Ja siis sisustame väga suure osa ajast selle üle arutlemisega. Mingil kummalisel kombel peavad asjad paljuski enne halvemaks minema kui nad paremaks saavad hakata muutuma. Muidugi mingi tilk tõrva peab ikka asjas olema – usk, lootus, armastus – kõlab muidugi kenasti aga sageli tundub, et suurim neist on raha, kui see mängu astub, et leevendada pühade puudust. Kuid küsigem siingi kuidas on sellega, mis vähemal või rohkemal määral kergelt tulnud. Kas midagi on üleüldse kergelt tulnud. Kas see jääb püsima. Aga ennäe, suur elu ise kulgeb ikka vaatamata sellele edasi.

Kas tegeleme ainult ebameeldivate emotsioonide summutamisega või leiame midagi sellist, mis hoiab seesmiselt virgena. Kelle poole vaatame. Kas viimane sõna peab alati meile jääma. Kuidas saada aru teise inimese keerulisest ja nüansseeritud perspektiivist asjadele. Kas laseme kohe kõik auguliseks. Küll küllale liiga ei pidavat tegema aga kui palju on mingist hetkest alates ikkagi piisavalt. Kas see jääb liiga abstraktseks. Kas see kõik on kristlik.

Matteuse 13:44-46 ütleb meile:

Taevariik on põllusse peidetud aarde sarnane, mille inimene leidis ja peitis jälle. Ta läks rõõmuga ja müüs ära kõik, mis tal oli, ning ostis selle põllu. Veel on taevariik kaupmehe sarnane, kes ostis ilusaid pärleid. Kui ta siis leidis ühe eriti hinnalise pärli, läks ta ja müüs maha kõik, mis tal oli ning ostis selle.

Kui maailma kära sees kipub teadmine jumalikust armastusest meie Õnnistegija kannatustes ja surmas tahaplaanile vajuma, siis nüüd on võimalus taas enam sellele keskenduda – palvetagem –

Halastaja, igavene Jumal, kes Sa omaenese Pojalegi armu ei andnud, vaid Tema meie kõikide eest loovutasid, et Ta meie patud ristipuule kannaks. Kinnita usku meie südames, peleta hirm ja toeta meid, kui oleme meeleheitel, et me igal ajal Sinule loodaksime ja tõeliselt Sinu omaks saaksime. Jeesuse Kristuse, Sinu Poja, meie Issanda läbi. 

Lisaks:

Selle pühapäeva teema, peapiiskop Urmas Viilma Facebooki leht