Paastuaja 4. pühapäev Laetare. Pühapäeva teema on Eluleib. Palvesõna ütleb Tartu praostkonna vikaardiakon Robert Bunder.

Jeesus ütles neile: „Mina olen eluleib. Kes minu juurde tuleb,

see ei nälgi iialgi, ja kes minusse usub, see ei janune enam iialgi.”

Jh 6, 35

Me kõik vajame leiba oma igapäevases elus. Vanasti oli ehk „leiva“ kujund arusaadavam, aga kui me asendame sõna “leib” sõnaga “toit”, siis mõistame päeva teemat ka tänapäeval hästi. Keegi meist ei ela kaua ilma söömata.

Muidugi võib leib tähendada ka rohkemat kui söömine. Usuisa Martin Luther seletab Väikeses Katekismuses, et Meie Isa palves öeldud „igapäevane leib“ hõlmab tegelikult inimese kõiki materiaalseid ja ihulikke vajadusi. Aga jääme praegu söömise kujundi juurde.

Kui inimene sööb, siis ta saab jõudu, et elada. Ilma söömata jääb inimene nõrgaks, kuni ta sureb nälga. Me saame teatud määral kontrollida oma söögiisu, kuid mitte lõpmatuseni, vajadus leiva järele on möödapääsmatu.

Kristus ütleb, et tema on eluleib. Ühest küljest võrdleb ta ennast maise leivaga. Nii nagu inimene vajab leiba, vajab ta ka teda. Kristus annab meile jõudu, et jätkata eluteed. Ilma Kristuseta jääb inimene nõrgaks, kuni ta sureb vaimulikult nälga. Me võime teatud aja elada ühenduseta Kristusega ja ehk isegi pidada ennast kristlasteks ja uskuda Jumalat, kuid see ei kesta kaua. Ilma Kristuseta pole õiget jumalatundmist ega usku. Vajadus Kristuse järele on möödapääsmatu.

Nii eksisteerib sarnasus maise söögivajaduse ja vajaduse vahel olla ühendatud Jeesusega. Aga on ka olemas suur erinevus.

 Jeesus on eluleib, kes tema juurde tuleb, see ei nälgi enam iialgi, kes temasse usub, see ei janune enam iialgi. Maine leib ei ole püsiv. Vahel on seda rohkem ja vahel vähem. See võib ka täiesti otsa saada. Seda süües saab meie vajadus ka ajutiselt rahuldatud, kuid mitte kunagi lõplikult.

Kristus kui eluleib on teistsugune. Maine leib puudutab meie maist elu, kuid Kristus puudutab meie elu nii siin maa peal kui ka taevas. Ta on kõige Issand. Tema oli, on ja jääb. Kristus on igavene Jumal, ta ei kõdune ja teda ei kõrvalda aja kulg. Tema arm ei saa otsa ja see ei kõigu. Siin maa peal on igal ajal ja igas olukorras tema arm meie jaoks olemas, kui me seda soovime. Ja Kristusel on alati kõik see olemas, mida meie hing igatseb. Ta täidab meie elu, annab meie elule mõtte ja eesmärgi.

Ilma söömata ei saa inimene elada. Ka ilma Kristuseta pole õiget elamist. On vaid üks nälga suremise protsess, mis lõppeb maise surmaga. Tõeline elu algab siis, kui kohtume Kristusega ja saame tema omaks. Kristus on eluleib, kes söödab ja joodab meid nii selles elus kui ka tulevases.

Palve: Issand Jeesus Kristus, sina oled eluleib. Me vajame sind, nagu igapäevast leibagi. Ilma sinuta pole õiget elu. Juhata meid enda juurde. Õpeta meid ära tundma sinu armastust ja sellest kinni hoidma. Ole meie ligi, sööda ja jooda meid, hoolitse meie eest. Sinu hea tahe sündigu meie elus. Ole iga päev meie juures ja aita, et meie tee võiks ka viia ühel päeval Sinu riiki.

1