15. pühapäev pärast nelipüha. Tänase pühapäeva teema on Tänulikkus. Palvesõna ütleb Saarte praostkonna vikaarvaimulik Tiina Janno.

„Kiida, mu hing, Issandat ja ära unusta ainsatki tema heategu” Ps 103:2

Kui hea on kogeda muutust, mida tänulik meel karedas ja rahulolematus hinges esile kutsub! See on seisund, milles saame teadlikuks oma elu imelisusest ja õpime seda tõeliselt hindama. Nii hea on tänada kedagi siiralt ja südamest ning saada vastutänu kaasinimestelt, see loob mõlemale poolele hea tunde. Tänulikkus mõjutab otseselt meie enesetunnet ja tervist, nii vaimset kui füüsilist heaolu.

Ka usk on oma olemuselt eelkõige tänulikkus. Saame tänada Jumalat kõigi tema andide eest, oleme ju temalt saanud elu ja kõik, mis meil on. Olles tänulikud õpime austama ja armastama oma kaasinimest ja hindama Jumala loodud maailma mitmekesisust ja ilu. Usu läbi saame tänada Jumalat tema suurima kingituse eest, milleks on igavene elu Jeesuses Kristuses. Tema annab meile ka sisemise rahu, väe ja rõõmu, mis aitab meid läbi rasketest olukordadest ja aegadest.

Tänulikkus ja rõõm on sageli ka paradoksaalsed nähtused, need võivad olla vastupidised olukorraga, milles inimene elab. Võiks arvata, et lihtsam on olla tänulik, kui päike paistab ja elu naeratab, kui inimsuhted on korras ja millestki pole puudus. Ometi kipub vahel just siis inimeste tänumeel leigeks muutuma, kõik hea muutub enesestmõistetavaks ja tänusõnad lähevad kaduma. Öeldakse, et tänamatus on selle maailma tasu. Ja samas, küllap oleme kohanud tänulikkust ja rõõmu inimeste juures, kelle elujärg pole just kõige parem, oleme näinud leplikkust ja tänumeelt seal, kus hädad ja mured kimbutavad. Jah, tänulikkus ei ole päriselt sellest maailmast ja meist endist.

Tänulikkuse allika leiame Jumalas. Jumala saladused avanevad meile, kui alandume tema ette ja usaldame oma elu tema juhtida, nii rõõmus kui muredes. Nii nagu laps poeb oma isa või ema sülle, nõnda saame meiegi tema ette tulla ja kogeda tema kaitset ja armastust. Selline usaldus annab meile inimeseks kasvamise ja olemise alused, õige ja aupakliku suhte kõigesse olevasse. Austus Jumala ja ligimese suhtes kuuluvad kokku ja seda on kõige loomulikum väljendada lihtsate tänu- ja palvesõnadega.

Selle nurga alt vaadatuna ei ole vist juhuslik, et meie, eestlased, oma usuleiguses ka suhtluskäitumise poolest ebaviisakuse poole kaldu oleme. Need ei ole kahtlemata asjad, mille üle uhke olla, sest mõlemad, nii tõekspidamised kui suhtluskultuur, on ühe rahva visiitkaardid. Lihtsad sõnad nagu tervitamine ja head-aega ütlemine, tänamine, palumine ja vabandamine ei ole ju ainult formaalsused. Heade tavade järgimisega näitame, et me arvestame teistega ja soovime, et ka meid aktsepteeritaks ja hinnataks. Mõnede lihtsate muutustega oma elus saame toetada suuremate muutuste tulekut ja kinnistumist. Heade tavade õppimisega  saame astuda sammukese lähemale ka tänulikkuse allikale, kelleks on meie Jumal.

Palve: Issand, sulata meie külma südant ning kasvata meis tänulikkust, et me ei unustaks ühtki sinu heategu!