Täna on kirikuaasta eelviimane pühapäev, Valvamispühapäev ning teema on Valvake! Palvesõna ütleb Kuusalu koguduse õpetaja Jaanus Jalakas.

Kirikuaasta eelviimasel pühapäeval räägitakse valvamisest ja ootamisest. Sel pühapäeval on ka isadepäev. Jumal Looja on meie Isa ja meie tema lapsukesed või nagu mu tädi armastas öelda, Jeesu tallekesed. 

Kord sündis ühes laudas kolm lambatallekest. Väike poiss käis emalammast vaatamas, sest oli teada, et talleke hakkab sündima. Nii ta leidiski aedikust emalamba tallekesega ja läks rõõmsalt oma emale seda teada andma. Tulid emaga vaatama ja oh imet! – kaks tallekest. Kui poisike tuli mõne aja pärast vaatama tallekesi, ei uskunud ta oma silmi, sest aedikus oli lambaema kolme tallega. Kolmikud. Suur ime poisikesele.

Läks aasta ja kord tuli poisike kusagilt kodu poole. Teele jäi karjamaa, kus talu lambakari oli rohtu söömas. Äkitselt eraldus üks päss karjast ja kihutas poisi poole, et teda puskida. Poisil oli hirm. Aga oh imet! Lambakarjast eraldus teine pässuke, kes osutus selleks kolmikute pesakonnast sündinud talleks, ja põrutas ründavale pässule hea löögi külje pealt ribidesse Nõnda sai poiss õnnelikult pääsenuna koju.

See armas ja sentimentaalne lugu ütleb meile, et me puutume elus tihti kokku imedega, üllatustega. Nagu selles loos. Kirikuaasta lõpus, mõtiskledes igavikulistest mõõtmetest, koju jõudmisest, tulevad meilgi meelde ehk oma elu mitmed ootamatud sündmused, kus oleme pidanud läbi elama imesid ja ootamatusi. Oleme tundnud hirmu, ka elu ees, ja siiski ootame ju koju jõudmist, ootame ka uut taevast ja uut maad, kus õigus elab.

Evangeeliumis hoidsid targad neitsid oma lampides õli, et kui peigmees tuleb, oleks see neil olemas. Nad ei andnud õli rumalatele, kes ei varunud seda varem, kui oli selleks aeg. Ootamine võttis aega. Issanda päeva ootamine võib aega võtta pikalt. Me ju teame, et maailm saab kord otsa, aga millal, seda ei tea, sest see saabub kui varas. Väsime meiegi ja võime jääda magama. Rumalate lambid kustusid. Püüame meie olla targad ja varuda lampidesse õli. 

Kuidas me varume lampidesse õli? Näeme maailmas rahutust, sõdasid, ülekohut, vägivalda … Ise me ka tihti otsime tunnustust ja seda au, mida maailm annab. Ka kristlastena. Kuigi meie elu peaks eelkõige olema suunatud Kristusele. Maailm peaks nägema, et Kristus elab meis armastuse kaudu. Mis on armastus? Keegi on öelnud, et armastus on katse muuta iseennast, mitte teist. Teise muutmine on lootusetu. Aga kuis on meiega, kuidas meie valvame? Kas otsime iseenese hinge paljude kihtide alt, mis aastatega on kogunud valu, kibestumust, viha? Seda, mis on meid teinud justkui katki. Või oleme püüdnud ligimese valu ja katkiolemist vähendada nagu Samaaria mehe loos teekäija, kes aitas abitut? Meiegi peame ootama kannatlikult Issanda päeva, aga ligimese valu ja kibestumist vähendades varume õli oma lampidesse.

Kuidas suudame seda? Iseenese jõust küll mitte. Kui loodame iseendale, siis oleme ka katki. Siis peame hakkama otsima omi hälbeid, nagu õpetaja Miina Piir oma uurimuses ja raamatus „Peedistan. Järelikult elan“ kirjutab. Christoph Wrembek, jesuiidist katoliku kiriku preester, on oma raamatus „Juudas, mu sõber. Sina, kes sa Juuda koju tood, too ka mind“ kirjutanud, et elu tuleb korrastada. Kolm ajahetke päevas aitavad meil kursil püsida. Hommikul veel voodis lebades võin lihtsalt öelda: Issand, siin ma jälle olen. Selleks, et minna Sinuga koos läbi päeva. Jälle soovin Sind kõiges otsida ja leida – kui see on eesmärk, mille olen endale võtnud. Riietudes võin pomiseda, et viimselt soovin ennast rüütada Sinuga, Jeesuse Kristusega, oma Issandaga. 

See harjutus peab olema lihtne ja lühike, et kunagi ei peaks sellest loobuma. See on kokku sobitatud sellega, mida me niikuinii igal hommikul teeme, nõnda ei ole selleks eraldi aega vaja. Tähtis pole pikkus, vaid püsivus seda iga päev sooritada. See on ka vaimulik harjutus. Nii ka lõuna ajal ja õhtul vaadeldakse päev rahulikult läbi. Sama on ju inimese füüsilise treenimisega. Wrembek ütleb ka, et meil peaks olema vaimulik saatja, nagu pihiisa. Ta ei pea olema vaimulik. aga peaks laskma ka Pühal Vaimul kõnelda. 

Tänapäeval on küll mitmesugused „moraalivalvurid“: revisjonikomisjonid, turvafirmad, valvekaamerad … Kõik valvavad, lindistavad, kuulavad pealt. Ometi oleme nii katki. Kardame oma positsiooni pärast, kadestame teise ilu ja pikkust. See tekitab viha. Kibedust. Agressiivse ja jäiga hoiaku taga võib olla hirm tuleviku ees. Aga kui me vaatame, kuidas taevane Isa meie eest hoolt kannab, siis juba Aadama ja Eeva loos on ta inimesele leidnud võimaluse alles jääda. Jumal on armastav Isa. Ta valitseb meid armastusega ja pakub turvatunnet, mida vajame, et meie lampides oleks õli, kui ta tuleb. Ja meie oleme Issanda päeva ootamisest magama jäänud. Olgem meiegi pakkumas turvatunnet nendele, kellega elus koos käime ja oma ametis isana või ametimehena püüame elu valitseda armastusega.

Ootame siis uut taevast ja uut maad, kus elab õiglus ja kuhu jõuame kord Taevaisa armastava ime läbi. Püüame levitada Jumala heatahtlikkuse magusat lõhna ümbruskonda, oma ligimesele ja ma usun, et meie lampides on siis õli, kui saabub Issanda päev. Seepärast, mu armsad, olge seda oodates toimekad, et teid leitaks tema ees veatuina ja laitmatuina rahus. Kasvage meie Issanda ja Päästja Jeesuse Kristuse armus ja tundmises! Tema päralt olgu kirkus nüüd ja igaviku päevil! Aamen.

Palve: Issand Jeesus Kristus, Sa tuled viimsel päeval kohut mõistma elavate ja surnute üle. Me palume Sind, anna meile rohkesti õige usu õli, et me lambid põleksid, kui Sa tuled. Pühitse meid läbinisti, et meie vaim, hing ja ihu oleksid tervikuna hoitud laitmatuna igaveseks eluks Sinu riigis, kus Sa koos Isaga Püha Vaimu ühtsuses elad ja valitsed igavesest ajast igavesti.

Jutlus ilmus 11. novembril ajalehes Eesti Kirik.