Kaitseliidu ülem, brigaadikindral Riho Ühtegi kirjeldas 22. veebruaril peakaplanite ametisse õnnistamise jumalateenistusel peetud kõnes kolme sündmust oma elust, mille mõjul temast 40. eluaastates veendunud kristlane kujunes:

“Austatud piiskopid, kaplanid, head kirikulised! Täna me tähistame kaplanaadi 103. sünnipäeva, mis on ühe mehe väga hea eluiga. Kirik on alati mänginud olulist rolli meie, eestlaste elus, kuigi me kipume seda eitama ja siinkohal tahaks paar sõna öelda enda näite varal, sest sai ju minust kristlane alles 40ndates eluaastates.

Tee selleni oli pikk, kuid kindlasti kogu aeg kiriku kohalolul. Mu esimesed mälupildid lapsepõlvest, eredamad justnimelt, on seotud kirikuga. Mäletan, kuidas me sügaval nõukaajal panime detsembris jalga vildid ja tatsasime läbi paksu lume, et jõuda kirikusse jumalateenistusele. See valgus, rahvast täis kirik, see on mul siiamaani eredalt meeles.

Peale seda on neid hetki olnud palju, kus ma olen ühel või teisel moel kirikusse sattunud. See on hea koht mõtisklemiseks ja rahu tundmiseks, kuid see ei teinud minust veel seda inimest, kes oleks vastu võtnud usu ametlikult.

Tegelikult on ju Jumal meis kõigis sees, nii ka minu elus. Kuidas siis ikkagi juhtus, et ma 40. eluaastates kristlaseks sain? Siin tahan välja tuua kolm momenti, mis seda mõjutasid.

Kord Afganistanis ühe lahingu käigus sai surmavalt haavata üks Briti sõdur ja me ei saanud teda päästa. Oli arteriaalne verejooks ja seal ei olnud enam midagi teha. Ja me seisime sisuliselt kasutult kõrval ja me nägime, kuidas elu lahkus kehast, kuidas ta hoidis sellest kinni, kuni selle hetkeni, kui kaplan suutis oma talitused toime panna, ära teha. Siis tuli sõduri näole rahu ja tema eluküünal kustus. See oli väga vapustav vaateplt tegelikult.

Mõni aeg hiljem kuulasin üle üht Talibani võitlejat, nagu seda tihti juhtus Afganistanis. Nad räägivad kas inglise või vene keelt päris hästi. Me vestlesime temaga vene keeles. Selgus, et ta oli omal ajal ka Nõukogude Liidus õppinud. Küsisin tema käest, mille pärast ta meid vaenlaseks peab. Ta ütles, et sellepärast, et te olete teisest usust – te olete võõrast usust ja te ei ole meile omad. Ma ütlesin: aga ma ei ole usklik! Ja siis ta vihastas mu peale äkitseltl veel rohkem kui sinnamaani, tolle hetkeni. Ta ütles, et kui sinus ei ole usku, siis sa oled veel halvem inimene, kui kristlane olles!

Kolmas moment, mida meelde tuletada tahan, on natuke hiljem. Ühel üritusel, kus tuli kanda aumärke, sattusin juttu ajama ühe vaimulikuga. See oli ühes teises riigis hoopis. Sattusime usu teemadel rääkima ja siis rääkisin talle sellestsamast loost Afganistanis ja ta küsis, et kuidas siis nii, et sa ei ole usklik, mis jutt see on? Ütlesin, et ma ei ole ristitud. Ta ütles, et ristimine on ainult pool probleemi: sa kannad rinnas riste, aumärke ja need on ristimärgid. Sa oled võidelnud konfliktides, kaitstes seda maailma, mida sa esindad ja see on ristimaailm. See on kristlus, mida sa kaitsed! Ja tõepoolest, nii see on!

Ja siis ma otustasin, et minust ka peab saama kristlane ka ametlikult, seepärast, et tõepoolest me kaitseme neid väärtusi, põhimõtteid, mis on sellele maailmale omased olnud 2000 aastat, mille järgi me oleme elanud. Ükskõik, kuidas me ennast nimetame, paganateks või mitte, need on väärtused, mis ühtivad kristlike põhimõtetega.

Nii et, Ago ja Peeter, ma võin teid mõlemaid nimetada eesnime pidi, kuna ma teid mõlemaid tunnen. Soovin jõudu-jaksu ametis, see on väärt amet! Mul on hea meel, et Kaitseliidul on ka oma peakaplan olemas. Teil seisab ees väga raske töö – hoida meie vaimu ja hingi ja hoolitseda nende eest, kes ühel või teisel põhjusel kas on kaduma minemas või on eksinud või on haavatud. Aitäh et otsustasite selle ameti vastu võtta! Jõudu!”

Vaata ka:

• Kindral Ühtegi sõnavõtt (YouTube)

3