Roland Karo: "Usk mitte ei aita elada, usk ongi elu."

*Roland Karo (Foto: kuvatõmmis Tartu Ülikooli kodulehelt)*

Kuidas saab inimene usklikuks, mis muudab ta Jumala sarnaseks? Tartu Ülikooli usuteaduskonna juhataja Roland Karo sõnab ajakirjas Kirik ja Teoloogia avaldatud jutluses, et usk ise ongi vastus. „Vastus, mille saab inimesse sisse hingata vaid Jumal, kingitus, mitte meie endi kangelaslike mõttearenduste ja tööde-tegemiste saavutus.”

Roland Karo jutlus tugineb esimese Johannese kirja 5. peatüki salmidele 4–12, mis avavad usu olemust mõnevõrra ootamatus võtmes. „Maailma äravõitmine usus, vee, vere ja Vaimu kolmainsus, siis kummaliselt juriidika järele lõhnav jutt tunnistajatest ja asitõenditest ning kirsiks tordil igavene elu…” kirjeldab ta ja lisab, et juba kreekakeelne algtekst näitab, et juriidika hõng ei ole selle kirjakoha juures juhuslik.

Autor maalib lugejate silme ette kohtuprotsessi, kus kostja – Jeesuse – advokaadi rollis on Erle Stanley Gardneri krimiromaanide peategelane Perry Mason. Võtmetunnistajateks on kaitse poolelt kodanikud Vaim, Vesi ja Veri. Protsessi eesmärgiks on selgitada välja, kas need, kes on võtnud Jeesuse vastu Jumala Poja, Kristusena, pole äkki haledalt petta saanud. Misjuhul oleks kristlik „püramiidskeem“ muidugi paljastatud,“ toob autor võrdluse ja arendab kujutlust kohtupidamisest edasi: „Kaitse alustaks siin ilmselt usu mõistest, mis öeldakse võitvat ära selle maailma. Kreeka sõna pistis, mida algtekst kasutab, saab tõlkida mitmeti, ehkki kõige tavalisem vaste on tõepoolest usk. Ent teised võimalikud vasted, mille piiblikreeka keele sõnastik annab, on usaldus, veendumus, tõendus, tõotus, vanne ja isegi õpetus. Kohtusaali vakatama pannes osutaks Mason siin elegantselt, et meie tänases tekstikohas võidakse selle sõnaga mõelda hoopis usule kui (kohtulikule) tõendusele. Selle mõtteseose tekitab asjaolu, et tekstis edasi korduvalt kasutatav fraas ’tunnistust andma’ on sõnastatud verbi martyromai kaudu, mis tähendab tunnistamist, kinnitamist, tõendamist. Seega, nii üllatavalt kui see tänapäevase eesti keele taustal ka ei kõla, usk ei ole siin miski, mis alles vajab kinnitamist mõistuse abil hangitavate tõenditega, vaid on ise olulisimaks tõenduseks! Ning see tõend on tagatud vee, vere ja Vaimuga ega kuulu vastuvaidlemisele.“

Karo jõuab oma mõttearenduses XX sajandi teoloogi Paul Tillichini, täpsemalt tema värskelt eesti keeles ilmunud raamatuni „Julgus olla“, kus on öeldud, et küps, elustav usk saab sündida vaid kõige fundamentaalse tähendusetuse ja mõttetuse võimalusele ausa otsavaatamise ja selle n-ö vastuvõtmise kaudu,selle kiuste.

Ronald Karo jätkab, et Jeesuse ristimine, surm ja ülestõusmine ning Tõe Vaim – Jumala enda tunnistus skeptilist kriitikut ei veena ega saagi seda teha. “Usk on mitte inimlik, vaid Jumala enda tunnistus, milles ületatakse kõik inimlikud kohtud ja kaalumised.” Autor jätkab: “Usk ise on tõendus Vaimu toimimisest ja Elust. Täpsemalt, see ongi elu. See seos saab selgemaks, kui vaadata taas kord tänase kirjakoha kreekakeelset varianti. Tõe Vaimu märgitakse siin sõnaga pneuma – mida vastavalt kontekstile võib tõlkida kui vaimu, hingust, eluvaimu, tuult või tormi (vrd hbr ruah). Kui mainitakse igavest elu, mille usklik Poja kaudu leiab, kasutatakse sõna zōē, mis tähendab elu, eluhingust. Teisiti, Johannes loob siin keelelise seose usu tunnistajana nimetatud Vaimu ja inimese eluhinguse vahel.” Ehk teisisõnu: “Usk mitte ei aita elada, usk ongi elu.”