5. oktoobril 2022 möödub 45 aastat peapiiskop Alfred Toominga (1907-1977) lahkumisest ajast igavikku.

47 aastat tagasi samal kuupäeval oli peapiiskop Tooming ordineerinud nelja vaimulikku, kelle seas oli ka piiskop Tiit Salumäe. Ordinatsiooni aastapäeval meenutas piiskop endist kirikujuhti ja peab koguni võimalikuks, et oli viimane inimene, kes talle enne oma ootamatut surma kätt andis. Surm tabas Toomingat äkiliselt – teel koju trammis.

„Mäletan seda päeva väga hästi,” ütles Salumäe. “Olin siis konsistooriumis tööl raamatukogu hoidjana ja jätsin peapiiskopiga Jumalaga. Abikaasa ootas teda õhtul koju, aga teda ei tulnud ja siis sai ta otsimise tulemusena teada, et abikaasa on surnukuuris.“ Tema sõnul tõi Tooming kirikusse omal ajal uusi tuuli: „Pastoriprouasid õhutas ta orelimängu õppima ja koos abikaasaga jumalateenistuse läbiviimisel osalema. Seda järgisime ka meie koos abikaasaga. Samuti tegi ta ümberkorraldusi Usuteaduse Instituudis. Peapiiskopina külastas ta väga paljusid kogudusi.”. Eile, 4. oktoobri õhtul süütasis piiskop ja tema vend, Põhja-Ameerika praosti Mart Salumäe oma kunagise mentori kalmul küünla ja pidas palve.

Peapiiskop Alfred Toominga lapselaps, Tartu praost Ants Tooming on meenutanud ajalehes Vooremaa: „Olin 12aastane, kui ta suri. Pigem sain seoses vanaisa surmaga aru, kes ta üldse oli. Ta oli mulle ju lihtsalt vanaisa. See oli muidugi mu esimene matus ja peapiiskopi matus oli võimas. Väikse poisina olin lähedaste hulgas ning mind ümbritses mustades talaarides vaimulike hord. Neid oli üle Eesti kokku sõitnud. See jättis vapustava mulje küll.

Vanaisa oli EELK peapiiskop ehk kõige raskemal ajal. Eks tal tuli vastakaid küsimusi lahendada. Olen kuulnud neilt, kes temaga koos töötasid, milline pinge see oli. On üsna tõenäoline, et ka tema äkksurm oli ametipositsiooni kandmise keerukusega seotud.

Ta oli väga ustav kirikutöö tegija. Ta mobiliseeriti punaväkke ja et ta töölaagritest ning Kuramaa lahingutest eluga läbi tuli, oli üks suur Jumala ime. Ta teenis ka seal oma kaasvõitlejaid vaimulikult. Kui tagasi tuli, asus kohe uuesti kirikutööle.

Usu tugevus oli hämmastav. Neist vaimulikest, kes siia jäid, peaaegu keegi ei loobunud. Lihtsam oleks olnud ju minna tuultega kaasa. Usu tugevus või veendumus oli ses rahvas nii tugev, et nad kandsid kogu selle aja veel ühte kannatust endaga, ühiskondlikku põlgust uskliku vastu. Täna on see võib-olla veel teravam kui toona, sest siis elas mitu ristirahva põlvkonda, kes neid toetasid. Isa klassikaaslased olla rääkinud, et teda kiusati usu ja kirikliku perekonna pärast. Ehk on see põhjus, miks ta ei valinud kirikuõpetaja ametit. Aga ustav kiriku liige oli surmani.

Kui rääkisin, kuidas ma olin konsistooriumi ukse taga hädas oma aukartusega, siis põhitakistus oligi mu vanaisa. Ei tundnud ennast väärilisena, või tajusin oma suutmatust. Tundub ju, et see ei ole nagu inimlik otsus, et peab olema jumala kutse. Mul läks üsna pikalt aega. Usuteaduskonna lõpetasin 35aastasena.“

Peapiiskop Alfred Toomingat mälestuseks on kirjutanud luuletuse Põlva koguduse õpetaja Jüri Kimmel (1899-1982):

Sul oli seda üht, mis Martal puudus,
too ühe ajel Sinu ümber sõpru koondus.
Su rahva keskel kosus, juurdus Tema riik
ja selle kaitseks välkus Sinu mõõk ja piik.

Su headuse relv lõi pakku pahelise
ja solvund venna südamele andsid lepituse.
Me lunastaja võiduvilja külvamisel
said rõõmu Tema vaimu julgestusel.

Ei iial keelanud Sa põlatule vennakätt,
ei eales kartnud teoks teha karmi tõtt.
Su mälestus on kallis Sinu alluvaile,
on kalleim lesele ja lastele ja vendadele!

Me kindlalt usume: Su usus külvat seeme
ka põudses pinnases saab elu uue.
Su elutõe veendund osalistes, lastes, lastelastes,
rõõm võidutseb, kui Igavese Riigi pärijates.

Loe lisa:

Vaimulike elulood: Alfred Tooming