30. aprillil sai 80-aastaseks Tartu legendaarne linnakodanik Jaan Muna. Eelmise aasta algusest Tartu hooldekodus elav vanahärra praegu enam eriti palju väljas ei käi, sest saab ringi liikuda vaid ratastoolis. Küll aga tegi ta erandi oma sünnipäeval, mida tähistas koos koguduse teiste eakate aprillikuu sünnipäevalastega Pauluse kirikus – valges särgis, ristlips ees.

Tartlane Jaan Muna on pea kogu elu olnud Pauluse koguduse liige, kus ta usklikust pärit mehena juba noorena 1961. aastal leeris käis ja kuhu ka jäi. „Mina kui vabariigi kodanik ja Pauluse kiriku liige…“ võtab Jaan  sõna ja elab kogu hingest kaasa meie maa ja rahva käekäigule. Sageli osaleb ta avamistel, annab üle kingitusi, ja nurgakivipanekutel täiendab ajakapslite sisu,“ kirjutas Tartu Pauluse koguduse õpetaja Kristjan Luhamets 2018. aasta Pauluse Kirjas.

Kirikutöös on  mees osalenud kogu südamest.  Tema panust mäletatakse nii Pauluse kiriku renoveerimisel, kus ta lisaks annetustele  ka vabatahtlikuna käe külge pani ja ka Maarja kirikus, mille ülesehitamine viimastel aastatel on hoo sisse saanud. Kui Maarja kogudus kutsus puruks pommitatud ja nõukogude korra ajal spordisaaliks nuditud pühakoja torni taastama –  olema kirikuehitaja -, siis ei läinud palju aega, kui Jaan oli kohal ja ulatas ehitamise eestvedajatele paberkotis tellise.

Jaani on Tartus jagunud kümnete aastate jooksul kõikjale, kus on toimunud olulised kohtumised või arutelud, nii et tema osalemist on võinud lausa pidada sündmuse kaalukuse mõõdupuuks. Raudnaelana oli ta aastaid külaline näiteks igakevadisel metsanduse visioonikonverentsil Maaülikoolis. Tartu linnapealt on Muna täie õigusega pälvinud „Tartu kodanikuaktiivsuse klaasmuna“.

„Lugusid Jaanist on lõputult,“ märgib õpetaja Kristjan Luhamets ja toob auväärsesse ikka jõudnud mehe kohta vaid ühe värvika meenutuse: „1995. a. suvel külastas Eestit Malta asepeaminister (hilisem president) Guido de Marco. Koos Lennart Meriga sõitsid nad Tallinnast Tartusse rongiga. Siht oli Raekoda. Millegipärast ei olnud raudteejaamas kohal linnavalitsuse esindust, küll aga ajakirjanikud ja muidugi Jaan Muna.
Oli palav juulikuine päev. Kui kõrge külaline rongist väljus, astus esimesena ligi linnakodanik Muna: “Tere Guido, mina olen Jaan!” ja kinkis külalisele ansambel „Suveniiri“ jõululaulude kasseti (Jaanil on kombeks alati midagi kinkida). Seejärel väljus rongist Lennart Meri, kes juba eemalt hõikas: “Tere Jaan! Sina kah siin!”
Koguduse õpetaja poolt Pauluse Kirjas ilmunud südamlikus loos rääkis Jaan oma elust, mis 1942. aastal sündinud mehel on olnud kõike muud kui kerge. Luhamets märgib, et Jaani vanaonu oli Tõnissoni valitsuse sõjaminister August Hanko. Võõrvõimu saabudes võeti Jaani perelt ära nende kodutalu ja koliti sinna hoopis Emajõe kolhoosi kontor. Jaanil tuli koos teistega väikese poisikesena mööda metsi rännates ulualust otsida ning küüditamishirmus seal mõnda aega ka elada. Ent mees ei kurda, vaid jagab oma sündmusterikkale elule mõeldes hoopis tänumeelt, et kriitilistel hetkedel on Taevaisa teda hoidnud. Toona intervjuud andes mõtles Jaan oma emale tema sajandal sünniaastapäeval ja kutsus üles: „Meenutage neid inimesi, kes sündisid raskel ajal! Lapsepõlve neil praktiliselt ei olnud. Oli töö, töö ja veelkord töö. Siis tulid sõda, küüdita mised, Stalini aeg… Nendest said inimesed, kes jõudsid hoida Eesti riiki vee peal kuni tuli 1991. Igavene  au nendele inimestele minu ja teiste poolt!“

Loo lõpus avaldas Jaan Muna, milline on Piiblis tema lemmikkirjakoht: “Meie isa palves on: „Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal”. Just! Nõnda ka maa peal – seda oleks ammu juba vaja!“

3