EELK kodulehe eelk.ee kaudu on juba mõnda aega võimalik esitada vaimulikule oma küsimus kiriku ja usu kohta. Luterliku kiriku kodulehe rubriigis “Küsi vaimulikult” saab lugeda vastuseid seni esitatud küsimustele. Vastas EELK vikaarõpetaja Enn Auksmann.

Teemadering: kiriklikud talitused, usk ja elu, Piibel ja teoloogia, tavad, jumalateenistus, moraaliküsimused, eri kirikud ja regioonid, kirik ja kogudus.

Küsimuse esitamiseks tuleb kodulehel täita vastav vorm. Küsija andmeid kodulehel avaldatud vastuse juures ei kuvata.

Jagame meie kodulehe kaudu enim esitatud küsimusi ja vastuseid ka e-Kirikus.

Kuidas mõista kristlase aukohust maksta kümnist? Millest see kümnendiku nõue tuleb? Kas selle hulka on õige arvata ka oma vabatahtlik töö, nagu sageli tehakse?

Kümnise (s.t kümnendiku sissetulekust annetamise) nõue on pärit Vanast Testamendist. Esmaselt mõistetakse seda kohustusena Jumala ees, näiteks: “Ja kõik maa kümnis maa seemnest ja puude viljast on Issanda  päralt; see on pühitsetud Issandale. Ja kõik kümnis veistest, lammastest ja kitsedest, kõigist, kes karjasekepi alt läbi käivad – see kümnis on pühitsetud Issandale” (3. Moosese 27:30.32) Kuna üks Iisraeli kaheteistkümnest suguharust – Leevi suguharu ehk leviidid – ei saanud Tõotatud Maa jagamisel osa suguharudele määratud maavaldustest, vaid nende ülesandeks jäi kogu Iisraeli rahvast ühendava jumalateenistuse (eeskätt templiteenistuse) korraldamine ja läbiviimine, sai kümnisest põhimõtteliselt vahend nende ülalpidamiseks: “Aga leviitidele, vaata, annan ma pärisosaks kõik kümnise Iisraelis tasuks nende teenistuse eest, mida nad toimetavad, kogudusetelgi teenistuse eest.” (4. Moosese 18:21)

Sarnaselt on läbi sajandite peetud enesestmõistetavaks, et kristlik kogudus peab ülal neid, kelle ülesandeks on kristliku jumalateenistuselu korraldamine ja koguduseliikmete hinge ning vaimulike vajaduste eest hoolitsemine. Kas tegemist on ilmtingimata kümnisega (s.t kümnendikuga inimeste sissetulekust) või mingi muu osaga, see on aja jooksul vaheldunud. Tänapäeval, mil ühelt poolt on inimeste maksukoormus võrreldamatult suurem kui varasematel aegadel ning teiselt poolt on mitmed varem kirikule kuulunud ülesanded (näiteks haridus, sotsiaalhoolekanne, tervishoid) läinud suurel määral üle riigi- või muule avalikult võimule, on kiriku heaks tehtava annetuse suurus jäetud tihtipeale vabatahtlikuks või juhul, kui see on kindlaks määratud, on enamasti tegemist märksa väiksema protsendiga inimese sissetulekust.

Vabatahtliku töö kümnise hulka arvestamise puhul tuleks ühelt poolt mõelda päris praktilistele, teisalt aga ka sisulistele ja põhimõttelistele küsimustele. Kui tegemist on taolise tööga, mis lubab kogudusel tõepoolest säästa teatava summa raha (olgu see võrreldav kümnendikuga tööd tegeva inimese sissetulekust või sellest väiksem või suurem), ning kui see töö on tõepoolest vajalik ja kogudust üles ehitav (olgu materiaalselt või vaimulikult), ei tohiks vähemalt väliselt olla probleemi selle arvestamisega kümnisena või kümnise hulka. Sisuline probleem võib siin seisneda aga selles, et inimene hakkab väga täpselt kalkuleerima, kui palju ja mida ta teeb, küsimata, mida tegelikult vaja oleks, ja unustades, et Jumalat huvitab eeskätt inimese süda, mitte tema vara või töö.

Täpselt sama võib juhtuda ka siis, kui kümnist tõepoolest makstakse rahas või milleski muus materiaalses. Ka Jeesus on sellele teravalt tähelepanu juhtinud: “Häda teile, kirjatundjad ja variserid, te silmakirjatsejad, et te maksate kümnist mündist ja tillist ja köömnest ning jätate kõrvale kaalukama osa Seadusest – õigluse ja halastuse ja ustavuse! Üht tuleb teha, kuid teist ei tohi jätta kõrvale!” (Matteuse 23:23); “Kuid häda teile, variserid, et te maksate kümnist mündist ja ruudist ja igast aedviljast, aga lähete mööda kohusest ja Jumala armastusest! Neid asju tuleb teha, kuid teisi ei tohi jätta hooletusse.” (Luuka 11:42)

Niisiis on kümnise puhul – ja igasuguse Jumala auks ning kogudusetöö heaks tehtava annetuse puhul – kõige olulisem, et seda tehtaks rõõmsa andumusega, pidades samal ajal silmas ka tõelisi vajadusi. Väga lihtsalt võib seda selgitada näitega inimestest, kes, olemata regulaarsed kirikulised ja osalised kogudusetöös (sh selle heaks annetuste tegemise kaudu), pöörduvad kiriku poole sooviga laulatada oma abielu. Tihtipeale küsivad taolised inimesed, kui palju see maksab või kui suure annetuse nad peaksid kogudusele tegema. Parim vastus on, et esiteks peaksid nad mõtlema, kui palju see nende endi jaoks väärt on, ning teiseks endale aru andma, et selleks, et neil oleks võimalik lasta oma abielu kirikus laulatada, peab see kirik olemas olema, ja selleks, et see kirik olemas oleks, on teised inimesed pidanud selle eest pidevalt hoolitsema, sealhulgas nii oma raha kui tööd panustades. Nii ei olegi viimselt enam küsimus ühekordses laulatuse eest tehtavas annetuses, vaid pigem selles, kas taolise sooviga inimesed mõistavad kiriku tõelisi vajadusi ning on valmis tegema ja andma ka omalt poolt midagi mitte ainult üks kord, vaid püsivalt.

Lühidalt kokku võttes: kümnise kohustus on pärit Piiblist ning selle puhul – ka siis, kui tegemist ei ole täpselt kümnendikuga sissetulekust – tuleks mõelda ühelt poolt annetuse saaja tegelikele vajadustele ning teiselt poolt sellele, et Jumalale meelepärane annetus peab tulema inimese südamest, tema vabast ja heast tahtest.

Enn Auksmann

EELK vikaarõpetaja