EELK kodulehe eelk.ee kaudu on juba mõnda aega võimalik esitada vaimulikule oma küsimus kiriku ja usu kohta. Luterliku kiriku kodulehe rubriigis “Küsi vaimulikult” saab lugeda vastuseid seni esitatud küsimustele. Vastas EELK vikaarõpetaja Enn Auksmann.

Teemadering: kiriklikud talitused, usk ja elu, Piibel ja teoloogia, tavad, jumalateenistus, moraaliküsimused, eri kirikud ja regioonid, kirik ja kogudus.

Küsimuse esitamiseks tuleb kodulehel täita vastav vorm. Küsija andmeid kodulehel avaldatud vastuse juures ei kuvata.

Jagame meie kodulehe kaudu enim esitatud küsimusi ja vastuseid ka e-Kirikus.

Miks kristlik religioon seksi ja seksuaalsust niivõrd maha salgab ja taunib? Eelkõige pean ma siin silmas seda, et piibli järgi on seksi jaoks kohta AINULT abielus (justkui nagu mitteabielus olevad inimesed peaksid seksi kartma nagu tuld) ning teiseks seda, et seksuaalset iha ja muud sellega kaasnevat vaadatakse kui midagi ebamoraalset ja mittekõlbelist, millest peaks vabanema ja mida ei tohiks praktiseerida. Ka seitsmes surmapatus on üheks patuks “kiim”. Ilma selle patuta aga ei oleks elu ju üldse võimalik, sest ega inimesed ei sünni ainult armastuse tagajärjel, vaid see eeldab ka iha ja atraktiivsust. Miks kristlik religioon üritab iga hinna eest inimeses süütunnet tekitada, et näiteks rohkem kui ühe seksuaalpartneri omamine on kohe ebamoraalsus, hoorus, patt, ebakõlbeline jne.

See, et Piibli ja kiriku arusaama kohaselt on seksuaalsuhete koht abielus, ei tähenda mingil kombel seksuaalsuse “maha salgamist” ega “taunimist”. Vastupidi: Jumala esimene käsk inimestele on olla viljakas ja täita kogu maa, vanemas eestikeelses piiblitõlkes: “Tehke sugu ja teid saagu palju!” (1Ms 1:28). Jumal on loonud inimese koos sugutungiga ja kui Ta on seda teinud nii, et inimene tunneb sellest naudingut, siis järelikult on see Tema tahtmine ning hea (vrd 1Ms 1:31: “Ja Jumal vaatas kõike, mis Ta oli teinud, ja vaata, see oli väga hea.”). Eeskätt Ülemlaulus, aga ka paljudes muudes piiblikohtades võib leida väga avameelset ülistust seksuaalsele naudingule.

Seitsme surmapatu puhul (õigem oleks öelda “seitse peapattu” ehk peamist pattude põhjustajat) peab küsija silmas ilmselt viiendat, mille ladinakeelseks nimetuseks on “luxuria”. Eesti keelde oleks õige seda tõlkida lodevusena, mõõdutundetusena oma ihade-himude rahuldamisel, s.t sellega ei mõisteta kindlasti hukka naudinguid, vaid seda, kui liigne järeleandmine oma ihadele või kiindumus neisse toob endaga kaasa halbu tagajärgi. See ei pruugi olla sugugi seotud seksuaalsusega, vaid ka näiteks rahahimu või muu taolisega. Jumal ei ole oma seadusi andnud mitte inimese piiramiseks ega ahistamiseks, vaid tema kaitseks.

Patt on teadlik ja tahtlik eksimine Jumala vastu, mis toob endaga kaasa inimese lahutatuse Jumalast ja paraku ka lõhed inimeste vahele ning haavad nende enda hinge. Need piirangud, mis Jumala Sõna inimeste käitumisele seab, on vajalikud selleks, et hoida inimest endale ja teistele haiget tegemast.

Seksuaalsus ei ole ainult iha, mida inimene võiks rahuldada nii, nagu parajasti võimalikuks osutub või paslik tundub. Seksuaalsusega on seotud inimese vajadus olla hoitud, armastatud – ja samuti vajadus ise hoida, armastada, pühenduda, anduda. Pühenduda ja anduda täielikult, kogu oma eluga, mitte ainult teatud kehaosaga ning paariks või paarikümneks minutiks.

Kas inimene tahab või ei, iga seksuaalkontakt, ka siis, kui see on mõeldud või kavatsetud ainult füüsilisena, puudutab ka tema – ja loomulikult tema partneri – hinge. Kas küsija võib olla sajaprotsendiliselt kindel, et juhul, kui tal on mitmeid seksuaalpartnereid, on nad kõik selle üle ühtviisi õnnelikud ning keegi ei tunne, et talle on haiget tehtud? Või ei tunne sisimas, et midagi on puudu, et see ei ole see, mida tõeliselt otsitakse, ihaldatakse, vajatakse? Või kui me kanname selle üle mõnele muule inimsuhete valdkonnale: kas on reaalne, et kui anname järgi kõigile oma himudele või soovidele (kui “himu” peaks kõlama liiga negatiivsena), siis on sellega rahul ka kõik teised inimesed meie ümber?

Üks kristliku moraali põhireegleid kõlab: “Kõike siis, mida te iganes tahate, et inimesed teile teeksid, tehke ka nendele” (Mt 7:12). Kas oleksime valmis selleks, et ükskõik milline inimene võib meie peal rahuldada ükskõik millist oma himu või soovi, kui see tundub talle endale õigustatuna ja heana? Või peame siiski vajalikuks mingeid reegleid ja piiranguid? Mingeid kokkuleppeid? Mingeid norme?

Seksuaalsus on lahutamatult seotud uue elu sünniga. Üks olulisemaid põhjusi, miks seksuaalsus kuulub abiellu, ongi selles. Kristlikku abielu sõlmides annavad mees ja naine tõotuse lapsed, keda Jumal neile kinkida tahab, vastu võtta – see tagab, et kõik lapsed on oodatud, nad võetakse vastu ja nende eest hoolitsetakse. Ühtlasi teeb see ka seksuaalelu vabaks pidevast pingest ja muretsemisest selle üle, mis juhtub siis, kui naine peaks rasedaks jääma. Ning mis kõige tähtsam: see hoiab ära soovimatud rasedused ja nendega kaasneva veel sündimata laste tapmise, mida nn arenenud ja valgustatud ühiskondades toimub väga palju vaatamata kõigile rasestumisvastastele vahenditele.

Inimeste peamiseks probleemiks on nende isekus ja ülbus. Isekus, mis väljendub selles, et inimene tahab endale lubada rohkem kui teistele ning arvab, et tal on õigus kõigeks, mis talle pähe tuleb. Ja ülbus, mis seisneb selles, et inimene arvab, nagu kontrolliks tema ise oma elu ja saatust. Rääkimata sellest, et inimene ei saa määrata oma tulevikku, ei saa ta täielikult kontrollida isegi oma olevikku – näiteks seda, kuidas üks või teine tema mõte, sõna, tegu või tegematajätmine võib mõjutada mõnda tema kaasinimest või elukeskkonda, mis teda ümbritseb.

Üks olulisemaid vigu, mida inimene tihtipeale teeb, on see, et ta arvab, et üks või teine asi teda ei puuduta või et temaga “nii ei juhtu”. Nii on mõelnud enamus nendest, kellest on saanud parandamatud alkohoolikud või narkomaanid. Nii mõtlevad inimesed ka seksuaalsuhete puhul – kahjuks näib, et aegade edenedes pole haiget saanute hulk mitte kahanenud, vaid pigem kasvanud.Inimene peab oma tegude ja nende tagajärgede eest vastutama. See on tegelikult piibelliku ja kristliku moraali põhisõnum.

Inimene on mõtlev olend ja see ei ole mitte ainult privileeg, vaid kohustus. Ka oma ihade, soovide ja naudingute üle peab inimene valitsema – mitte laskma neil enda üle valitseda. Piibel ei keela naudinguid, vastupidi, tõstab need väga väärikale kohale – aga need on antud inimestele selleks, et tunda neist rõõmu, mitte valu.

Mis puutub sellesse, et kristlik religioon üritavat inimeses tekitada süütunnet, siis tegelikult on kristluse sõnum vastupidine: kui Piibel ütleb, et kõik on pattu teinud ja Jumala aust ilma ning mõistetakse õigeks üksnes Jumala armust lunastuse kaudu, mis on Kristuses Jeesuses (Rm 3:23-24), siis on kristlik usk see, mis inimese süütundest vabastab, ükskõik siis, milles tema süü ka seisneks (vt Rm 8:33). Loomulikult kaasnevad sellega ka juhised, kuidas elada nii, et inimene ei peaks taas langema süükoorma alla, aga see süü ei tulene mitte mingitest Jumala poolt väljamõeldud ja väidetavalt mõttetutest reeglitest, vaid ikkagi sellest, et inimene läheb vastuollu omaenda südametunnistusega ja sellega, mis on õige ja hea.

Enn Auksmann
14.08.2008