Vaimulike mõtteid pühadest ja päevasündmuste tähendusest kristlastele

Ülestõusmispühade ajal vahendas nii kiriklik kui peavoolu meedia vaimulike mõtteid seoses aasta suurima kirikupühaga ning sellele aastale omaselt ka Ukraina sõjaga. Intervjuudest koorub välja nii mõnigi kristlase jaoks ühine vaatenurk, mis aga on tavaarusaamadest mõnevõrra lahknev. Vaimulikud julgustasid pühakirja ajatule tarkusele toetudes asjade tõelisse tähendusse süvenema ning endas rahu leidma.

Piiskop Tiit Salumäe märkis ERR saates Prillitoos intervjuus Aivi Parijõgile: „Ülestõusmispühad eeldavad tegelikult seda, et me oleme terve paastuaja läbi käinud.“ Kulminatsiooni sisse tuleb aga arvata ka Suure Neljapäeva ja Suure Reede sündmused. Sageli ei saada aga aru, mis see Suur Reede ikkagi on ning et Vaiksel Laupäeval oleks sobilikum vaikust pidada kui lärmakalt pidutseda.

Tiit Salumäe rääkis ka ühest kunstiteosest enda koduses Haapsalu Johannese kirikus, mis kajastab teda üht kõige enam puudutanud lugu Piiblist. Kantsleri puitnikerdus on seotud Suure Neljapäevaga ja räägib loo Jeesusest Ketsemani aias palvetamas ning tema kolmest jüngrist just sellel otsustaval hetkel unne suikumas. See hoiatav lugu manitseb Salumäe sõnul meeles pidama seda, et õigel ajal tuleb olla ärkvel.   

Viimsi Püha Jaakobi kiriku õpetaja Mikk Leedjärv ütles Postimees Juunion ajakirjanik Jane Saksale antud intervjuus, et ettevalmistus  ülestõusmispühadeks algab juba koos tuhkapäeval algava paastuajaga. Nagu kevad isegi, on see mõtlikumast ajast ärkamine ja rõõmuks valmistumise aeg. “Ülestõusmispühale eelneb kannatusaeg, mis lõppeb suure reedega ehk Jeesuse surmapäevaga. Ülestõusmispüha on alles pärast seda, siis on rõõmupidu,“ selgitas vaimulik.

Mikk Leedjärv rääkis ülestõusmispühade aja sündmusest kirikukalendri teiste olulisemate tähtpäevadega seonduvalt: Jeesuse ülestõusmine on kristliku kiriku jaoks kõige olulisem sündmus. Kui jõulud ehk Jeesuse sünd on püha, millega hakkas kõik peale, siis kulminatsioon on just ülestõusmispüha, kui Jeesus viis Jumala plaani lõpuni, et päästa inimkond patu meelevallast.“

Paastuajal peatudes märkis Mikk Leedjärv, et lihast loobumist ei saa pidada eesmärgiks omaette – vanasti loobuti lihast pigem seetõttu, et kevadeks oli liha otsa saanud ja talvevarud hakkasid kasinaks jääma. „Tegelikult on paastuaja kese rohkem Jumala tundmaõppimisel. Lihast või tänapäeval ka magusast või Facebookist paastumine jäävad aga inimestele rohkem meelde. Kuid ka selle abil saame ennast kasvatada ja tundma õppida.“

Seoses ülestõusmispühadega tunnistas vaimulik: „Mind ärritab, et me ei mõista suure reede tähendust. Paljude jaoks on pühad lihtsalt pühad ja vaba päev. Kristlaskonna jaoks on see kõige kurvem päev aastas. Kui noored ei ole usuteemaga kokku puutunud, siis selliste pühade juures võiks uurida, mida see kõik tähendab. Tasub mõtiskleda, kuidas hoiduda kurjast ja hoida hea poole.“

Selle aasta ülestõusmispühad tulevad tema sõnul teisiti: „Ukrainas toimuvale mõeldes on see inimkonnale mõttekoht. Me saame nüüd kõik aru, kui oluline on heaga ja sõnaga asjadele lahendusi leida, mitte teisi enda eesmärkide saavutamiseks tappa. Äkki sellised sündmused viivad selleni, et headus kasvab veel rohkem ja mõistame, et meetodid, mida kuri kasutab, ei ole jätkusuutlikud. Palume Ukraina eest, kuni see õudus läbi saab.“

Kui sõdimine ei ole ajendatud mitte armastusest oma riigi ja vabaduse vastu, vaid madalamatest tungidest, siis ongi tulemus väga kole, lausus “Hommik Anuga” saates Anu Välbale Rakvere kolmainu koguduse õpetaja ja EELK Viru praost Tauno Toompuu.

Vaimulik tõdes, et pühadeaega sisustatakse sageli selle kristlikule tähendusele vastupidiselt: „Ilmselt kevad muudab need pühad rohkem pealiskaudseks, mingi show käib, suure reede disko ja mida kõike tehakse, aga tegelikult see võiks olla hetk, kus võtta aeg maha ja süveneda pisut rohkem elu kõige tõsisematesse küsimustesse. Kui süveneks, leiaks päris palju.“

Sügavamalt mõtlema võiks suunata kasvõi see, et tänavune ülestõusmispühadele eelnenud paastuaeg on olnud ju sisuliselt sõjaaeg, mis annab pühadele ka hoopis uue vaatenurga: „Kogu see laiem taust, üks asi on Kristuse surm, ülestõusmine, aga teine on surma ja elu küsimused, mis minu meelest on olulised. Miski lõpeb, miski algab, kuidas need omavahel seotud on, kuidas ühest olemisest minnakse teise ja kuidas suhtuda sellistesse asja nagu surm, kannatus, haigused, vägivald.“

Saatejuht Anu Välba küsitles vaimulikku ka praeguste sõjasündmustega seonduvalt ehk esitas paljude kirikust eemal olevate inimeste jaoks esilekerkiva küsimuse: kuidas Jumal laseb sellisel asjal sündida? Tauno Toompuu vastas, et sellised asjad on siiski inimese vabaduse ja vastutuse küsimus, selle tunnistus, et ta ei ole hakkama saanud. „See ei ole mitte sellest, et jumal oleks nagu kuhugi eemale tõmbunud ja öelnud, et tehke, mis tahate, mina enam ei sekku, vaid inimesel on antud vabadus ja vastutus oma elus ise otsuseid langetada. Paraku riikidevahelises suhtlemises, kui sõjad sünnivad, siis see ei ole kuidagi jumala poolt tahetud või lubatud, vaid see on inimese valik.“

Jumal tuleb appi hetkel, kui inimene soovib siit edasi minna, ütles ta. „On see olukord, kus me oleme, see vägivald, mida me ei taha, aga kuidas me siit edasi läheme, kust me saame lootuse, jõu siit edasi minna, kuidas leida üles usk inimeste headusesse või ligimesearmastusse.“

Tauno Toompuu sõnul võib praeguses sõjas näha, nagu pühakirjaski viidatud, milline on hea ja milline halb puu. „Mina näen, et selles sõjas ühtesid ajendab armastus, armastus oma kodumaa vastu, oma rahva, vabaduse vastu. Teistel see puudub, teisi ajendavad  madalamad tungid, viha. Alguses oli käsk, tuleb minna, mingil hetkel, kui tulevad kaotused, siis sünnib viha ja ma arvan, et siit see vahe tulebki sisse.“

Ka jõledusi korda saatvatele sõduritele on siiski põhjust kaasa tunda: “ Need sõdurid on ju lõpuks samamoodi ohvrid, isegi kui nad neid jõledusi korda saadavad, on nad oma võimetuse ohvrid teha midagi muud või kuidagi välja astuda sellest olukorrast.“ Toompuu sõnul vajavad siiski kõik inimesed tegelikult valgust, elu, armastust. „Kui hakkan juba palvetama nende eest, keda mul on väga raske mõista, siis oma südames ma tegelikult teen ühe väga-väga suure sammu nende mõistmise suunas. Ühel hetkel, kui need inimesed saavad aru, et nad vajavad siit väljapääsu, nad on jõudnud kuhugi, kus nad ise enam hakkama ei saa, siis mina olen juba teinud sammu, et olla see inimene, kes neid suudab aidata. Enda sees olen selle sammu juba astunud, nüüd jääb oodata, kas nemad on valmis tulema vastu ja saame kuskil ühe põranda peal kokku või mitte.“

Ehkki võib tunduda, et vägivalda ja vihkamist on nii palju ja justkui tuleb juurde, võiks Toompuu sõnul kõige selle keskel küsida ka teistpidi: „Kuidas on võimalik, et armastus veel olemas on? Kuidas on võimalik, et inimesed on veel head, kui kogu aeg oleme olnud selle vägivalla keskel ja ometi on säilinud armastust, headust, lahkust, abivalmidust, mida me oma rahvagi hulgas oleme viimasel ajal hästi palju.“

Saates tuli juttu ka palvetamisest. „Palve on ennekõike viis asju näha,“ selgitas Tauno Toompuu. „See ei ole see, et ma esitan nõudmisi, vaid ma hakkan asju nägema teistmoodi. Palveks sõnastatud igatsus vahel muutub selliseks väeks, mille abil ma jõuan, saan hakkama, isegi siis, kui pommid kukuvad, isegi siis, kui kodu tagasi ei saa, aga ma näen kõike seda ja iseennast kõige selle keskel hoopis teisiti. See on pigem tähenduse loomine olukorrale, kus ma praegu olen, ja selle kõige keskel lootuse nägemine.“

Lõuna Postimehes kirjutas ülestõusmispühade sündmuste sõnumist Räpina Miikaeli koguduse õpetaja Urmas Nagel. Südame käsul Jeesuse hauale läinud ja selle tühjana leidnud naised kogesid seda, mille kohta ütlevad käsikirjad ladina keeles „Et continua lux facta est.“ – „Ja jätkuvalt tuli valgust.“ See lause näitab, kuidas esimesed kristlased nägid ja kogesid selle sündmuse tähendust: valgus saadab nüüd neid alati. „Meilegi näidatakse ülestõusmissündmusega valgust, elu valgust,“ ütles kirikuõpetaja.

„Peame olema loovad, et vastu pidada ja leida lahendusi olukorras, kus tundub, et kõik on meie vastu, vaenulik või mõttetu. Pingelisel ajal nagu praegu on oluline arendada loovust; uskuda, et alati on mingi väljapääs,“ julgustas vaimulik.

Sõda Ukrainas on inimestele midagi olulist kätte näidanud, tõdes Nagel. „Tundub, et paljud on endas avastanud reservid, millest nad polnud isegi varem teadlikud. Nad aitavad, kuidas oskavad, teevad lausa uskumatult palju vabatahtlikku tööd. Kristlikus mõttes on see ka omamoodi meeleparanduse teekond. Meile kõigile alati oluline ja aktuaalne. Iga rahvas peab käima meeleparanduse teed. Teise maailmasõja järgne kogemus on näidanud, et võitsid rahvad, kes oma süüd suutsid tunnistada ja kahetseda. Mõnele «võitjale» aga oli see Pyrrhose võit.“

Urmas Nagel arutles kirjutises ka „armastuse ja headuse diktatuuri“ võimalikkuse üle. „Tõepoolest, kedagi ei saa jõuga panna end armastama, sest jõud ei kummardu kunagi teise inimeseni. Ta ei taotle suhet, vaid valitsemist. Armastust ei saa käskida, seda saab anda ja kinkida. Sellepärast on see alati uus ja värske. Värske vein pulmapeol, nagu Johannese evangeelium meile Jeesuse esimesest imeteost teada annab. See toob rõõmu ja on märk, kuidas kõik saab uueks ja muutub, kui tuua see Jumala ette. Kui inimesed Tema kingituse vastu võtaksid, võiks see haarata kogu maailma, meie olemisviisi ja suhteid.“

Nagel õpetas lugejatele, kuidas keset ümbritsevat kaost end siiski rahu seisundis hoida: „Mõtle, et oled Jumala ligiolus. Pühakirjas on öeldud, et Temas me elame, liigume ja oleme. Sõltumata sellest, kus sa oled, mäe otsas või orus, linnas või maal, rahva seas või üksi, oled olend keset loodut. Kui vaikseks jääd, siis tajud, et Jumal on sinus, aga ka loodus, mis sind ümbritseb, sinu kehas ja nendes, kes su ümber. Looja, kes sind lõi, hoolitseb sinu eest. Jumala Vaim, Kristuse saadetuna, meenutab, et sul on andeid, mis aitavad loomist lõpule viia.“

Lisa kommentaar