Ülestõusmispüha jutluses mõtiskleb Mustamäe Maarja Magdaleena koguduse õpetaja Tiina Klement selle üle, mida tähendab sügavalt uskuda ülestõusmisse ja kirjeldab ajalehes Eesti Kirik ilmunud artiklis märke, mis annavad sellest tunnistust.

“Esimene märk, mis viitas Jeesuse ülestõusmisele, oli kivi, mis oli haua eest ära veeretatud. Lugu kivist viib mõtted tagasi päris algusesse, kui inimesele sai osaks patu ja surma needus, sest ta süda muutus Jumala suhtes kõvaks kui kivi. Kivisest südamest sai alguse ka vaen ligimese vastu. Siis saatis Jumal prohvet Hesekieli, kes kuulutas, et ühel päeval Jumal kõrvaldab inimesest kivise südame ja annab asemele lihase südame (Hs 11:19).  

Jeesuse surma ja ülestõusmise läbi on kivi ära veeretatud. Inimkonna patt on andeks antud. Haud on tühi! Patt on kõrvaldatud. Samas meil kõigil tuleb elus pidevalt ette katsumusi ja probleeme nii iseenda kui teiste inimestega; need on kui kivid meie elus, mis muudavad meie sisemuse justkui suletud hauaks. Seega esimene märk ülestõusmisest meie elus on see, kui meie n-ö patukivid, mis rikuvad inimsuhteid ja meid ennast, saavad ära veeretatud. Kuidas me teame, et need kivid meie sisemusest on kadunud? See on siis, kui su südames pole mitte ühtegi okast mitte kellegi vastu.

Teine märk Jeesuse ülestõusmisest olid tema haavad. Kui jüngrid nägid ülestõusnud Issanda käsi ja jalgu, siis nad uskusid. Nii nagu meil kõigil on kive, nii on meil kõigil ka haavu. Paljud inimesed küsivad, kuidas saab Jumal lasta mul kannatada, kui ta mind tõepoolest armastab. See on aga elu paradoks. Rist on samaaegselt surm ja elu, kannatus ja tervenemine. Haavad ja rõõm üheskoos viitavad ülestõusmisele meie elus. See tähendab mitte nuriseda, vaid siiralt tänada oma elu eest, sealhulgas ka oma kannatuste ja haavade eest.

Kolmandaks tunnistas Jeesuse ülestõusmisest tema surilina, millesse ta ihu oli mähitud ja millelt leiti Jeesuse näo jäljend. Ma mõtlen, et see tunnusmärk kutsub meid olema temanäolised siin maailmas. Kuidas me aga saame elada jumalanäoliselt? Eks see peegeldub meie teenimises, ligimesearmastuses, isetuses, pühendumises ja Kristusele järgnemises.

Ja viimaks, kui naised seda kõike olid näinud, läksid nad rutates vendadele kuulutama rõõmusõnumit, et nad on näinud ülestõusnud Issandat. Seega on viies märk sellest, et sa elad ülestõusmises, kui sa tunnistad Jeesusest Kristusest. Peame kristlastena õppima ja leidma viise, kuidas kuulutada evangeeliumi väljaspool kirikuseinu ning kuidas rääkida oma usust Jeesusesse nii, et inimesed saaksid puudutatud ja julgeksid end avada Jumalale.”

Loe lähemalt:

Tiina Klement “Otsida Jumala kohalolu märke enda sees”, Eesti Kirik 13.04.2022