Viilipipäev õhutab meid järgima pühade apostlite eeskuju. Nad said Jeesuse õpilasteks ja pidid nagu meiegi kogema, et taevalistest asjadest arusaamise omandamine ei sünni üleöö mängleva kergusega. Nad kogesid kannatusi ja tagakiusamist oma usu tunnistamise pärast, pidid oma maise elugi ohvriks tooma, ent kõige selle juures rajasid nad oma usu ja lootused Jeesuses Kristuses ilmunud Jumala armule ning pärisid Jumala kadumatu kuningriigi rõõmu. Meie Isa majas on palju eluasemeid ning nagu Filippust ja Jaakobust, nii ootab Jeesus Kristus sinna ka igaüht meist, et võiksime olla igavesti õnnelikud.

Filippus oli pärit Geneetsareti järve äärest, sellestsamast Betsaida kalurikülast, kust pärinesid ka Peetrus ja Andreas. Ta oli üks esimesi, kes pärast Jeesuse ristimist Jordanis jättis kõik maha ning sai Jeesuse jüngriks, kui tema neid ennast järgima kutsus. Oma sõbrale Naatanaelile, liignimega Bartolomeus, ütles ta: „Me oleme leidnud tema, kellest on kirjutanud Mooses Seaduses ja Prohvetid: Jeesuse, Joosepi poja Naatsaretist.“ (Jh 1:45) Nii sai ka Bartolomeusest Filippuse kaudu Jeesuse apostel.

Järgmisel päeval tahtis Jeesus minna Galileasse. Ja ta leidis Filippuse ja ütles talle: „Järgne mulle!”
Filippus oli pärit Andrease ja Peetruse kodukülast Betsaidast.
Filippus leidis Naatanaeli ja ütles talle: „Me oleme leidnud tema, kellest on kirjutanud Mooses Seaduses ja Prohvetid: Jeesuse, Joosepi poja Naatsaretist.”
Ja Naatanael ütles talle: „Mis võib küll Naatsaretist head tulla?” Filippus ütles talle: „Tule ja vaata!”
– Johannese 1:43-46

Kui Filippus pühal õhtusöömaajal Jeesusele ütles: „Issand, näita meile Isa, ja me jääme rahule!”, vastas Jeesus: „Nii kaua aega olen ma teie juures, ja sa ei ole mind veel ära tundnud, Filippus? Kes on näinud mind, see on näinud Isa. … Kas sa ei usu, et mina olen Isas ja Isa on minus? … Kui te ei usu muu pärast, siis uskuge mu tegude tõttu.“ (Jh 14:9-10)

Filippus jutlustas Jeesusest, Jumala Pojast, esmalt oma kodukandis. Pärast seda läks ta Früügiasse, kus ta naelutati aastal 81 Hierapolises risti ja loobiti kividega surnuks. Tema säilmed, nagu ka püha Jaakobuse omad, toodi hiljem Rooma ja asetati Kaheteistkümne Apostli basiilikasse (Santi Dodici Apostoli).

Jaakobus „nooremast”, keda nimetati ka „Jeesuse vennaks“ (ta oli Issanda sugulane, võimalik, et onupoeg), ei räägi evangeeliumid muud, kui seda et ta isa nimi oli Alfeus. Pärast nelipüha imet kasvas tema autoriteet algkirikus nii suureks, et temast sai Jeruusalemma esimene piiskop. Rahvas pidas temast väga lugu. Sellele avaldas mõju ka tema välimus: „naatsaretlasena“ (nasiirina) ei lõiganud ta iialgi oma juukseid või habet.

Kui ingel oli vabastanud Peetruse vanglast, läks ta otseteed Jaakobuse maja juurde. Kui Paulus tuli pärast pöördumist Jeruusalemma, läks ta Jaakobuse juurde paluma juhiseid oma misjonitööks. Jaakobuse majas pidasid apostlid oma esimese kirikukogu. Paulus ei kõhelnud teda nimetamast „kiriku sambaks“.

Jaakobus suri märtrisurma juba aasta pärast Filippust. Juudi preestrite ässitusel heitis rahvahulk ta templimüürilt alla. Kuni lõpuni keeldus ta oma Issandat salgamast. Paljud juudid nurisesid selle mõrva pärast ning said Jaakobuse sõnade ja eeskuju varal usu, et Jeesus on tõotatud Messias.

Tänased piiblilugemised:

Ps 145:3-7   Js 30:15–21   1Kr 4:9–15 (Ef 1:3-10)   Jh 14:1-14

Me palvetame: Kõigeväeline Jumal, õpeta meid tundma Sinu Poega Jeesust Kristust kui teed, tõde ja elu, aita meil käia Sinu apostlite Filippuse ja Jaakobuse jälgedes ning Sinu juurde jõuda. Seda palume Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, kes koos Sinuga Püha Vaimu ühtsuses elab ja valitseb igavesest ajast igavesti.

2