Hilisem Tours’i piiskop Martin (Martinus) sündis 316/336. aastal Rooma provintsis Pannoonias, tänapäeva Ungari aladel. Teda peetakse muuhulgas ka kerjuste, sõdurite ja kaplanite kaitsepühakuks.

Martini isa oli rooma väetribuun ja nii möödus Martinuse lapsepõlv arvatavasti üsna militaarses keskkonnas. Viieteistaastasena asus ta isa jälgedesse ning temast sai keiserliku kaardiväe sõdur.

Kui teenistus oli viinud ta Amieni, Prantsusmaal, kohtas ta seal kord üht poolalasti ja külmetavat kerjust. Et noorel sõduril polnud kerjusele muud anda, tõmbas ta mõõga ning lõikas oma mantli pooleks. Öösel ilmus talle Kristus, seljas pool Martinuse mantlist, ja sõnas: „Sain selle kuue katekumeen Martinuselt.“

Olles sooritanud oma teenistusaja, naases Martin Pannooniasse, kus tal õnnestus pöörata ristiusku ka oma ema. Järgmistel aastatel reisis ta palju ning otsis oma tõelist kutsumust. Ta pagendati ariaanlikust Milaanost, kus ta üritas selle eksiõpetuse vastu võidelda. Viimaks naases ta Poitiers’se Prantsusmaal ning astus kuulsasse Ligugé kloostrisse, kus otsis südamerahu kontemplatiivsest elust. Levisid kuuldused, et Martin on imetegija.

Kui Toursi piiskop suri, saatis linn sõnumitooja Ligugésse paluma Martinust, et ta tuleks tervendama ühte haiget. „Haige”, keda ta pidi ravima, oli piiskopita piiskopkond. Martinus pühitseti piiskopiks aastal 370 ning ta asus oma hiigeltööle, pöörama endiselt paganlikke gallialasi kristlusesse. Nõnda võib öelda, et oma peretraditsioonide poolest oli Martinus sõdur, oma tahtest oli ta kloostrivend ning kohusetundest piiskop.

Martini kohusetunne ja pühendumus olid tõesti imetlusväärsed. Ta tegutses kogu Gallias misjonijutlustajana ja vaeste aitajana, püüdis sobitada rahu õigeusklike ja ariaanlaste vahel ning astus otsustavalt välja, kui riik püüdis sekkuda kiriku asjadesse. Aadelkond põlgas teda, rumalad naersid teda ning paljud preestrid vihkasid teda, kuna ta esitas neile suuri nõudmisi, Martin aga ei lasknud sel kõigel end kõrvale juhtida rajalt, millele Issand teda oli kutsunud.

Olles haigestunud ning tundes oma surma lähenemist, palus ta: „Issand, lase mul tulla Sinu juurde, kui aga Sinu rahvas mind vajab, olen valmis veel maa peal elama.“ Lebades oma surivoodil Candes’ aastal 397 rõivastus ta patukahetseja rüüsse, asetus põrandale lebama ning suri 8. novembril, öeldes: „Nõnda peab kristlane surema.“

Eestis on Martinile pühitsetud Käina kirik, Martna kirik, Türi kirik, Valjala kirik, Vändra kirik ja Rannu kirik.

(Allikas: Adalbert Engelhart O.S.B., “Pühakute aasta”)

Piiblitekstid: Ps 9:8-12   Js 58:7 – 8:1   1Ts 5:1-11   Mt 25:31-40

Me palvetame: Issand Jumal, Sina näed, et meil endil ei ole midagi, mis Sinu ees püsima jääks. Hoia meid oma armus, et me alati elaksime püha Martini kombel ligimesi armastades ja oleksime Sinule meelepärased. Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi.

1